Enne kohtumist uue inimesega, eriti kohtingut vaatan tinderist ta pilte, lootes justkui leida mingeid juhtnööre selle kohta, kes ta on. Soovides ärevust kontrollida.

<<

Kõik on hästi, kallis. Ma tahaksin lihtsalt sind julgustada käima oma teed, kuulama ennast. Võib-olla ma sekkun sinu ellu liiga palju? Kõigil on oma tee ja võib-olla see mõttetu töökoht omab hiljem tagasivaadates mingit olulist õppetundi. Kes ma olen, et teisi õpetan? Teisalt hakkab tõesti vist tulema see vanaduse targutav seniilsus, ka kärsitus, mis justkui tahaks öelda, et saa juba asjadest aru, saa juba aru, et sul on potentsiaali rohkemaks, kui see alasihitud töökoht. Samas tunnen ka väga palju hoolivust. Ma ise kukkun endiselt vahel auku, kus tundub, et kõik on läbi ja mul ei jää muud üle, kui hakata jalgrattaga toitu vedama. Ma ei taha kuidagi elitaarselt kõlada seejuures. Toiduvedamine on aus amet, aga ma tean, kui õnnetu ma oleksin seda tehes. Kunagi sõitsin aeg-ajalt Tallinnas taksot nagu New Yorgis koomik Fran Lebowitz. Ta ütles taksojuhi töö kohta, et ta oli väga hea juht, aga ei õppinud selle käigus mitte midagi. Sama võiksin ka ise öelda. Töö sobis, aga läks kiiresti väga igavaks, ei mingit väljakutset, muutusin sisemiselt väga rahutuks. See oli minu õppetund ja ilmselt siis pidin selle läbi tegema. Kui keegi oleks mulle siis öelnud, et mees, sa võiks hoopis midagi muud teha, kas sellest oleks abi olnud? Oleks hea olnud küll, kui keegi oleks väljendanud usku minusse, aga tean ka, et ilma eneseusuta poleks sellest abi olnud. Mul ei ole muud üle jäänud, kui hakata endasse uskuma.

Loen David D. Burnsi “Feeling great” raamatut. See on natuke kahtlane, kui keegi psühholoogia vallas väga enesekindlalt kinnitab, et on välja töötanud suurepärase tehnika, mis annab erakordselt häid tulemusi. Seejuures on minus ka osa, mis tahab uskuda. Uskuda, et kui selle raamatu läbi ahmin, siis on vastused käes ja elu lihtsam. Kognitiivne-käitumuslik teraapia on ideetasandil väga lihtne, kuid see omamoodi ratas või lõks, millesse inimesed ennast on ehitanud, selles uhkavad alateadlikud tumedad jõed, mille voolu ümber pöörata pole nii lihtne, kui paberil tundub. Jah, muidugi, muuda oma mõtlemist, sellest muutub ka enesetunne ja käitumine. See on täiesti tõsi, kuid oma kahjulikest mõtetest teadlikuks saamine käib enamikule üle jõu. Selleks ongi teraapiat vaja, et näha, mis toimub. Igatahes ootan põnevusega, et edasi lugeda.

Täna on jooksupäev, üldse ei viitsi. Pole ammu olnud seda motivatsioonipuudust, mis nüüd veebruaris. Ei taha voodist tõusta, ei suuda ka jääda. Keha muutub järjest kangemaks, kuid joogat samuti ei jaksa teha. Lihtsalt lesida. Uni läheb liiga vara. Ma ei tee palju, aga lühike ööuni taasloob väsimust. Mul on vähe muresid, aga raske lihtsalt olemas olla. Mustad mõtted ja must olemine. Talve lõpp, märts on juba kevadisem. Ikkagi on vaja käia kuskil päikselisemas kohas, just jaanuaris, veel parem veebruaris, veel parem jaanuarist aprillini.

Eile käis ta minu juures. Nägime esimest korda. Ma olin tagasihoidlik ja kohmetu, nagu ikka, kui ma inimest ei tunne. Ta ütles, et aitab mind ning suudles. Üks vähestest kordadest, kus ma ei pidanud ise kogu protsessi juhtima, mõtlema, millal oleks õige hetk käsi püksi panna. Ta tegi seda ise, oskuslikult ja pehmelt. Ta tuli kolm korda, seejärel tulin ka mina. Ta oli väga tänulik. Lebasime natuke kuni tal oli aeg rongile ja koju minna, oma mehe ja kahe koera juurde. Jäin mõtlema, et see on vist minu ideaalsuhe. Olla kellegi nö armuke. Mulle meeldis, et ta oli aus, ütles juba enne kohtumist, et neil on aeg-ajalt avatud suhe ja ta otsib lihtsalt seksi, mida ta mees ei viitsi enam teha. Ja nii sündiski. Lisaks oli ta väga tore inimene, soe, kirglik, oskas väga-väga hästi suhu võtta. Mulle meeldis ka see, et pärast läks ta ära ja pole vist ohtu, et kumbki meist klammerduks. Rohkem selliseid eluterveid armusuhteid.

Ega ei olegi midagi muud, kui et tuleb jooksuriided selga tirida ja teha see sörk. Remont, mida täna pole kuulda. Pole veel alustatud? Viimastel nädalatel on ülevalt naaber teinud põhjalikke uuendustöid, mis teeb väljakannatamatut lärmi. Peale seda õpib vaikust taas hindama, selle üle tänulik olema, sest see on ressurss.