Esimene hommik, kui pole pohmelli, on ikka mõnus. Värske uus algus. Midagi kehas veel suriseb, see on vist unerohi. Kohv sai otsa ja ma ei tahtnud uut osta, leidsin kapist Vietnamist aasta tagasi toodud korraliku kange robusta niiduki. Selline tökat, et kui piima paned peale, siis maitse jääb ikka väga mõrudaks, vajab suhkrut ka sisse. Samal ajal üritan kohvi joomist maha jätta. Või vähemalt vähendada. Äkki aitab ärevust ka ohjes hoida. Unisust viimasel ajal pole, pigem liigne erutus, mis ei lase keskenduda. See on huvitav, sest mäletan terve oma elu talvesid kindlas rütmis, uniseid hommikuid ja veel unisemaid pärastlõunaid, kus tukk vägisi kippus peale tulema ning hilisõhtuid, mil kuidagi ei tahtnud suikuda. Sel aastal nagu pole seda jama. Võib-olla seetõttu, et ma ei käi kuskil tööl? Ei pea ennast ära väsitama. Teen jõudumööda trenni, natuke tööd. Võib-olla nii ongi mõistlik?

Eile, sõbrapäeva õhtul tuli H-ga jutuks petmine. Küsisin, kas ta on kellegagi viimasel ajal suudelnud või maganud. Ta küsis minult sama küsimust vastu, keeldudes vastamast. Vastasin, et ei ole. Ta ütles, et on. Jaanuari lõpus, kui olime tülis ja nädal aega ei rääkinud, otsustas ta võtta vastu oma eksi kutse ja minna peale pidu tema poole. Seal see siis juhtuski. Imelikul moel polnud ma seda kuuldes pahane. Mul oli hea meel, et see oli inimesega, keda ma ei tea. Kui küsisin, kas see oli hea, siis ta ütles, et mitte ja mõtles minust. Tundsin ennast isegi hästi, sest see seks tõi välja selle, et ta armastab mind. Kui selle tulemus oleks olnud midagi muud, näiteks ta mõistmine, et ongi aeg edasi liikuda või kellegi teisega olla, siis oleksin ma ilmselt armuvalust murtud. Midagi sellist ei olnud. Eks vaatame, kuidas sellega elada on, aga tundub, et sellise ühekordse petmise elan ma üle küll. Kui seal pole midagi enamat. See võib isegi särtsu suhtesse juurde tuua. Ma pole kunagi olnud kindel, et monogaamme suhe on parim, aga pole osanud suhestuda ka mitmenaisepidamisega. Suhe võiks olla ikka midagi erilist ja enda kallima jagamine teistega... mul on raske siis tunda erilisust meie vahel.

Naljakas, et see sõbrapäeva õhtul lahti rullus. Aga miks ka mitte. Elu on ilus. Nüüd on kergem. Päike paistab. Kui suuta kerge kurbuse ja ärevusega rahu teha, teades, et see on mööduv, siis võiks ju elu päris kerge olla. Ma ei jõua ära oodata, et hakata lugema ühte Kognitiiv-käitumusliku psühholoogia raamatut, mille autor David Burns kirjeldas ühes podcastis oma vaadet ärevusele ja depressioonile. Oma karjääri alguses leidis ta, et see on midagi, mida tuleb ravida. Nüüd ütleb ta, et ärevus ja depressioon pole asjad, mis on valesti, vaid mis on õigesti. Ma pole veel süvenenud, aga saan aru, et ta leiab nende probleemide korral selle, milleks see on hea. Ma olen tänulik, et mul on kliendid, kellelt saan praktikat, päris elu kogemust teraapiaseanssist. Muidu oleksid ainult raamatud, pelk teooria. Kuidas kliente juurde leida? Võiks teha vist ikka eraldi fb lehe, meiliaadressi ja kodukat ka mõelda. Seal saaksin avaldada lugusid oma kogemusest, loetust jne. Lühikesed artiklid, võib-olla ka mõned pikemad. Miks mitte ka vahendatud, tõlgitud. Iga nädal paar tükki.

Tahaks lugeda veel natuke Jack Kornfieldi nägemuse kohta. Ta on öelnud millalgi 90ndate alguses juba, et edukas teraapia on tema meelest selline, kus klient ja terapeut istuvad vastakuti ja jagavad seda, mis nende sees toimub. Kergelt maaniline aeg, kus vaimustun nii paljust, see teebki natuke ärevaks ja raske on ühe ülesandega maha istuda mitmeks tunniks. Kui nüüd endalt küsin, mis kasu mul sellest ärevusest on, siis võin vastata, et see aitab mul tempot tõsta, jõuda rohkem. Tulla välja laiskusest. Pürgida edasi.

Osade teraapia vajab ka rohkem tähelepanu, tahaksin seda paremini vallata. Nüüd aga tegudele. Tänane jooksutiir hommikupäikses ootab. Kevad pole kaugel ja talv on veel mõnusalt külm. Ja mis kõige olulisem, ma saan taas tantsimas käia.