Hommikused praktikad. Üle pikema aja alustasin päeva paari krija hatha asanaga, seisev haigur ja vibu, peale seda väike meditatsioon, see annab hommikule hoopis teise tunde, oleku. Ega muudmoodi vist ei saa nendest korduvatest mõtetest rahu. Teadlikkus, tulemine kehasse ja intellekti, siia ja praegu. Muidu võib kohvi juua ja võimelda, aga seda tüünust ei saavuta. Sõbralik ja rahulik olemine, see on ikka väga oluline.

Muidugi on ka väga ilus ilm, sinine taevas, tohutu valgus, millega silmad pole enam harjunud. Peale koopas oldud kuid on seda palju. Nagu uus maailm. Eile rattaga sõites ja lõpuks randa jõudes, tabas segadus. Korvpalliplatsi ümber olid igihaljad männipõõsad, kõrval veel sulamata lumehunnikud, kuid jalge all hoopis kuiv asfalt ja nägu paitav soe päike. Kõik see tekitas segaduse – mis see siis õigupoolest on? Kas talv üldse on olemas või on lihtsalt üks üha süvenev sügis, mis ühel hetkel alistub kevadele teel? Ei tea ja pole kindel ka, kas on vaja seda kuidagi nimetada. Ongi üks ähmane segu, millele raske nime anda. Looduse vaatemäng, muutuse kunst. Vaikimisi vist ootan, et kõik oleks selge ja nimetatav. Aga mis siis, kui on teisiti? See on ju palju huvitavam. Kujutle näiteks noormeest, kes on riides nagu 90ndate räppar, kuid loeb Mudlumit. Ka see võiks segadust tekitada, kuid ma ikkagi tahaks elada maailmas, kus see on võimalik ja lubatud. Mulle meeldib segu, sest see on huvitav, kuid miks jahin huvitavat, seda ma ei tea. Et poleks igav? Jah, ma ei tea.

Juba olen närvis, kui mõtlen, et homme on kaks klienti. Hirm, hirm, hirm, tunne, tunne, tunne. Mis mõte või uskumus selle tunde käivitab? Et ma pole piisavalt hea. See on see, millega ma saan tööd teha, mida uurida. Kust see uskumus pärit võib olla? Võib-olla emalt, kes tundis, et ta pole piisavalt hea. Raske täpselt öelda. Siin võibki nüüd vaja olla hüpnoosi, mis aitab sukelduda teadvuse alumistesse kihtidesse, tuua üles materjali, millega kunagi aset leidnud konflikt lahendada. Olen kogenud, mis tunne on olla kohas, kus ma tunnen, et olen piisav. Kus midagi pole vaja enam saavutada, kus ma juba olen kohal ja kus mul on eluõigus sellisena nagu olen.

Käisin vahepeal köögis vaatamas, kuidas tatar keeb ja nüüd ei oskagi enam kuidagi jätkata. Täna on parem olla, kui eile. Eile õhtul hakkas kuidagi kurb. Ilmselt see tüli (või on see lahkuminek?) H-ga muudab sisekliima pingeliseks. Olen protsessis, päris palju kurbust käib läbi. Aga ka sissevaateid endasse. Olen mõelnud, kust tuleb mu see suhtemudel, et ma ei taha koos elada, pelgan intiimsust ja ideaalne koosolemise vorm on paar päeva ja siis jälle paar päeva eraldi. Usun, et sisimas ma ikkagi tahaksin turvalist ja lähedast paarisuhet, aga kui vaadata mu käitumist, siis ma hoian distantsi, ei lase väga lähedale. Olen veidi uhkelt mõjuv üksik rüütel, kelle peas jookseks justkui programm, mille kohaselt ei saa kedagi usaldada. Usaldamatus on teema, mis on viimasel ajal väga päevakorral. Ilma usalduseta on paarisuhe põrgu, kohal on hirm, mis hakkab armukadedusena söövitama hinge. Nii et lihtsam on mitte suhtes olla. Ei pea tegelema valusate mälestuste ümberhäälestamisega. Kuid igatsus jääb.

Leidsin oma suhteprobleeme analüüsides veel ühe koha. Olin väiksena väga kuulekas ja hea laps. Ema jäi uuesti lapseootele, kui olin kuuekuune. Ilmselt ma nägin, kui raske emal oli ja püüdsin aidata seeläbi, et olla hea laps ja mitte vajada. Panin oma vajadused tahaplaanile. Stsenaarne otsus: ma ei tohi vajada. See ei tähenda, et mul vajadusi poleks olnud. Nii tekibki sisemine konflikt. Ma ei tohi vajada, aga vajadused on olemas. Kuhu ma need panen? Enda sisse peitu, ei luba neil tulla. Nüüd, kus see pilt mulle tekkima hakkas, reageeris ka keha, rinnak läks raskeks. Kurbus, kui mõtlen sellele väiksele poisile, kes üritab iga hinna eest ema toetada. Ma proovisin aidata, ma tegin kõik, mis ma sain. Ja kuskil on seal ka viha, ma aiman seda, peab olema. Selles kohas, kus ma tunnen, et ma pole süüdi, et olud sellised olid. Ma pole süüdi, miks ma pean kannatama, sest sul on depressioon? Kuidas mina selle ära teeninud olen? Võta ennast kokku ja ole fucking ema ja tee, mida ma tahan. Ära mängi lolli, ära tee head nägu. Ole tugev, ole vapper, armasta mind õigesti. Sa sünnitasid mind ja see tähendab, et sa armastad mind mitte ei ole depressioonis. Ma vajan sind, sa oled mu ema.