Lähen või ei lähe? Saan on rakendatud ja valmis talveöösse sahisema. On see minu tee?

Tundub nagu kuhugi peaks minema, aga mis siis, kui ei pea? Mis siis, kui ma jäängi kõrtsi ette, vaatan siis ennast ja teisi, uusi tulijaid ja pikemalt olijaid. Võib-olla minu tee ongi jääda sadamasse? Ei, seda välja öeldes, ei, tahan ikka kuskil käia, mingit teed. Aga millist?

Mitmepäevased koolitused on ikka päris võimsad võrreldes niisama netist millegi lugemisega. Kehapsühhoteraapia seminar. Töö grupis on ootamatult efektiivne, näen teiste allasurutud emotsioone pinnale tõusmas ja see äratab ka endas protsessi. Seal ei saa külmaks jääda. Peamiselt ikka viha ja kurbusega seotud tunded. Kui need vallanduvad, siis midagi natuke muutub.

Millal mind siis külla kutsud? Tallinn on veel hallimaks muutunud, tahaks lõunasse, sinu nende järvede kallastele, võrukeste maadele Rõugesse.

Peale seminari läksin tantsima, kaks tundi tantsu, misjärel tagasi sulavasse talvelõpu öösse. Üksikud inimesed kõndisid kiirel sammul. Petetud pühapäevaõhtused tüdrukud kõndimas kiirel ja mõrudal sammul. Pealejoonud poisid pidamas lumesõda. Noori ikka näeb hängimas Viru keskuse kandis. Alati on pargipoolse sissekäigu juures vähemalt kaks vene poissi, kes suitsu jagavad ja valjusti räägivad justkui pigem oodates, kui et peljates tähelepanu.

Kuid jah, tahaks sinu kaissu.

Tahaks millelegi pühenduda. Tahaks, et oleks tahtmist ja huvi. Tahaks, et oleks kannatlikkust viia miskit lõpuni. Tahaks, et ei peaks tegelema jamaga. Tahaks olla austatud, armastatud, osav, vapper ja nagu tutvumisportaalis – hea huumorimeelega.

Miski minus tõmbab sinu poole. Ma ei tea, kes sa oled, võib-olla sa oled koguaeg siin olnud, ma pole sind lihtsalt veel ära tundnud. Võib-olla oled sa veel kuskil kaugel. Miskipärast arvan, et sa võid olla väga-väga lähedal. Soovin sind kuulata ja kuulda.

Kevad tuleb, mõne kuu pärast on uus ärev algus nagu see oli eelmisel aastal. Võib-olla ärevust on vähem, kes teab. Midagi ei tea, aga pole samas ka kunagi teadnud. Mul pole kunagi midagi kindlat elus olnud. On olnud plaane, koole, mõtteid, visioonegi, kuid ei midagi püsivat. Mu elu on olnud nagu lennujaama ooteala, ükski tee ei vii kuhugi mujale, kui koridori lõppu, kust edasi ei saa. Okei, see võrdlus vist ei kanna väga enam... Mis seal ikka.

Mõtted on otsas, mõtted on otsas, kramp, kramp, kramp. Ei muud, kui ainult üks kramp. Natuke ka jonni – hea küll, ma siis ei tee, selline jonn. Midagi ei tulegi. Mitte kunagi? Mitte kunagi. Ainult üks ootamine, tiksumine, leivasöömine ja katse ellu jääda. Ei teeni raha, ei tee eriti tööd, ei julge küsida, ei julge unistada. Uskumuste piirangud, isegi lõksud. Millal see kord lõpeb? Millal saan vabaks? Autentsena võiks vast vähem pingeid olla? Võiks... Õnnetus suhtes iseenda ja teisega. Veebruari lõpp.

Pole midagi, läheb paremaks. Öö lõpp. Ma olen natuke segaduses, alati hinnanud päikest ja valgust, aga praegu tundub see isegi hirmutav, olen hämarusega kuidagi nii ära harjunud. Tahakski, et oleks öö. Pime ja pehme, nagu ta on.

Tead, ma arvan, et kui ma õpin edasi, küll siis kõik loksub paika. Kõik tuleb omal ajal. Kooli lõpetamine seisab ees. Keskendun sellele. Kuu lõpp. Kõik näib lõppevat.

Kerge kõhedustunne, lugesin raamatupidaja veidi kurja, pigem otsekohest kirja, mis polnud küll otseselt mulle, kuid ettevõttele suunatud. Selline tõsine resoluutsus, mille all voolab selgepiiriline rangus ja aimdub talitsetud pahameel, on mind alati hirmutanud. Võib-olla see oli vajalik, sest kangekaelsus võib väsitada. Kangekaelse inimesega kas vaidled pikalt või siis ütled kärsitult, kuidas asjad on. Muidugi, konflikt tekitab ka minus viha. Mida ma teen, kui tunnen viha? Tahaks lajatada ja ära kõndida. Pigem ära kõndida ja mitte vastata ei telefonile ega muul viisil. No natuke olen nüüd õppinud, et targem on ikkagi vähemalt kõne vastu võtta. Muidu jääb süütundena kerima. Aamen.