Prillid on määrdunud. Muudkui puhasta.

Talvel ei jõuagi midagi väga teha, võib-olla see ongi siis loomulik? Kas peaks kohanduma oma tahtmise järgi olla produktiivne või siis looduserütmi oma samm seada? Terve see kuu pole olnud tahtmist tõusta, pole erilist energiat. Uni on kehv, midagi erilist ei toimu. Tavaline elu. Ei kujutaks ka ette ennast tööle minemas. S. läks, peab vara ärkama, uus kollektiiv, alguse asi. Eelmine aasta vist ju ka veebruaris tegin Kõrvemaa metsas korealastega nende teleseriaali, nad küll mingis energiapuuduses ei paistnud olevat. Tempo ja tuju oli üleval nagu Aasias ikka. Ei teagi siis, mis neil teisiti. Kas me lihtsalt vingume palju? Või on päriselt miskit puudu?

Nüüd juba paar päeva H-ga koos olnud. Ilus ja mõnus, veidi muretsen ta tervise pärast. Kui kõik inimesed, kaasa arvatud ma ise, tunduvad igavesed, siis ta haigus ei lase tal ilmselt elada 90-aastaseks. See teeb muret ja natuke ka süütunnet. Tunnen, et pole talle piisavalt hea mees, piisavalt truu. Ma tean, et see võib muutuda, sest ta on noor, aga praegu ta räägib, et tahab paari aasta pärast kindlasti juba lapsi. Ma pole vist kunagi vähem lapsi tahtnud, kui praegu. Milleks? Ma pole osanud enda elu hinnata. Pole aru saanud sellest kingitusest. Lihtsalt üritan kuidagi ellu jääda, kuidagi olla, leida oma kohta. Võib-olla ka see on normaalne. Mõtlen Buddha sõnadele, kuidas me järjepidevalt valgustume ja siis jälle vajume sellest välja. Võib-olla see elu peabki olema üks okkaline tee, täis väljakutseid ja kannatusi? Võib-olla mu ootused on ebarealistlikud? Võib-olla mu teotahe liiga olematu selle maailma väljakutsete jaoks?

Teiseks kardan lastele edasi anda selle, mida endas nii väga vihanud olen. Selle emotsionaalse paketi, meeleheitehood, ebakindluse, kohatusetunde, läbiva kurbuse. Kolmandaks ma ei usu, et neil siin hea oleks. Seda muidugi ei tea ette, aga kuidas ma teen midagi, mis minu meelest hea plaan ei ole? Muidugi, võib-olla nad armastavad elu, inimesi, aga kui minu kogemuses on elu üks paras... soo, siis kuidas ma siia uusi kannatajaid juurde toon? Kuidas ma neile seda selgitan? Mis mu motiiv on? Et lihtsalt võiks lapsi saada, sest see on asi, mida elus tehakse? Jah, võib-olla. Ollagi tavaline inimene, kasvatada lapsi. Mul on endal raske osa võtta sellest haigest ühiskonnast, tundub põrgulik minna nendega loomaaeda, söögikohtadesse, lõbustusparki. Ma ei viitsi seda teha isegi oma tüdruksõbraga. Ma ei tea, mitmes punkt see juba on, kuid ka laste kisa ja see, kuidas nad proovile panevad, ei meeldi mulle. Muidugi, see on mingi aeg, mingid aastad ilmselt, kuid siiski.

Olles seda kõike öelnud, siis ilmselt on ka head, mida ma ei oska ette näha. Kindlasti on kihvte jutuajamisi, ettevõtmisi, koos avastamist. Võib-olla on see võimalus ise uuesti laps olla? Näha läbi tema silmade seda maailma justkui esimest korda? See oleks juba mu enda põhjus ja ma ei tea, kas see on parim. Saada laps, et endas midagi realiseerida, ma pole kindel selle idee adekvaatsuses.

Jah, ühesõnaga üsna mõttetu arutelu. Kui ei taha last saada ega siis ei peagi. Võib ka lihtsalt vananeda ja päevade üksluisuses oma sugupuud mitte juurde toota. Kui nii mõelda, siis hakkab veidi kahju. Mäletan, kui ma olin laps ja nägin maailma väga eredates värvides. Lõuna-Eestit, üksinda rattaga kulgemist kruusateedel, oma mängumaid. See aeg tekitab veidi heldimust ja siis tekib kahjutunne, et kuidas ma võtan kelleltki selle võimaluse. Lapse saamine võib olla ka võimaluse andmine ilusaks eluks.

Viimased paar päeva on päike paistnud. Meeleolu on hoopis teine, parem. Halastamatu veebruaripäike sihib otse silma, kuid see on parem, kui lõputu pilvekatus. Lähen täna ujuma. Järgmisest nädalast pannakse kõik jälle kinni. Võitlus koroonaviirusega. Väsitav, kuid vist vältimatu. Miski ei paku enam rõõmu. Õhtul kiusatus teha paar õlut, enamasti teengi. See pakub teatavat mõnu, kuid samas elab minus soov teha alkovaba periood, äkki oleks ka olemine kokkuvõttes rõõmsam? Äkki, äkki... L. näitas mulle, et kontakti loomiseks ei pea tingimata purjus olema ja järgmisel päeval peavaluga ärkama. Saab ka kergemalt.

Ootan juba suvist Kääriku laagrit. Ootan seda aastat. Olen närvis, tahaks oma praksise juba käima saada. Kihvt tunne on teha oma asja, aga ka pidev mure ja mõttetöö sel teemal. Vaja ikka juurde õppida, nädalavahetusel tulebki seminar, nii et olen õigel teel, kuigi tihti tundub, et ma ei tee piisavalt.