A sünna. Ikka mäletan neid tüdrukuid, kellesse olen arumunud olnud ja kes on mulle võimaluse andnud. Ta rokib. Ta on ikka kättesaamatu ja samas sõbralik.

Käisin tantsimas, kipun minema pingesse, higistama, kuid tegelikult tahaks kontakti luua, ühilduda, tajuda teist inimest, muidu oleme küll paaris, aga ühendust pole, lihtsalt kehad, kes praktiliselt täidavad kombinatsiooni kui võimlemiskava. Ma armastan seda muusikat ja seda tantsu. Olen tänulik, et elu mind selleni viis. Nüüd saan minna, tantsida koos naistega seda intiimset tantsu, kehad koos, kontakt ja lisaks ikkagi see vanahea pingesse minek, kus tunnen ennast ebaõnnestununa. Naised ütlevad, et tsill, kõik on ok, aga ise ikka pidevalt nagu üritaks sooritada midagi. Tahaks olla pehmem, luua kontakt, nautida tantsu. B. oli teemas. Temaga kuidagi eriliselt hea kontakt, aga ma ei tea, võib-olla on kõigil.

Peale tundi jäin linna tilpnema. Tühi kesklinn. Vanalinn oli kummituslik (ülekasutatud sõna koroonaaja maailma kirjeldamisel), veidi kõhe, harjumatult vähe põlevaid tulukesi akendel, põnev samas ka. Tahaks uuesti minna. Homme lähme H-ga Paljassaare garaaže külastama, loodetavasti pääseb sinna alale. Garaažilinnak, tundub põnev.

Nüüd aga hakkan magama minema. Linnas peale tantsutundi ekseldes läksin Westmani, et enne 22 alksi saada. Võtsin kaks õlut. Koju minna oli tüütu. Nr 24 ja 1 läksid nina alt, olin teiselpool teed ja nägin nende lahkumist – nagu tüdruk lahkuks koos mu parima sõbraga, selline tunne oli... Kas pean seda kunagi elus kogema? Veel ei ole olnud, kuid see võiks olla ränk. Kui mu kallim tõmbaks mu sõbraga nahui. Kuidas ma sellega hakkama saaks? Mõttes tahaks seda sõpra vist tampida. Ja sellele naisele suurimat võimalikku halba. Reaalsuses aga peaks ilmselt kuidagi leppima... Õnneks ei ole päris seda kogenud. Ma ei kujutaks ette, kui mu tüdruk hakkaks mu sõprade ringis või kasvõi tuttavate omas puhastustööd tegema. Parem sellele võib-olla mitte mõelda... Mu tüdruk on avatud sõpradele ja see on ju ok, kuid armukadedus minus plahvatab. Kui oleme tülis ja ta läheb kellegi meessoost sõbra juurde, siis see on talumatu. Siis võib ju juhtuda ükskõik mis. Ta võtab endale solvunud ja mitte enam suhtes lähenemise ja teades mehi, siis mehed üritavad.... Kellega ikka viitsiks hängida ja juua, kui ei tahaks temaga voodis midagi et juhtuks. H. ütles, et tal on meessoost sõpru tänu sellele, et ta ei ürita nendega magada. Selles on oma tõetera, aga minus ka kahtlus, et tõenäoliselt need mehed üritavad midagi mingi hetk. Võib-olla see on loll paranoia. Enda ebakindlus.

Tantsimast tulles sõitis Narva mnt alguses, viinapoodide ja baaride kõrval vastu naine jalgrattal, maastikuratas, roosade nüanssidega valge leopardimustriline jope. See nägi nii tuus ja minu maitse välja, oleks ka ise soovinud, et oleksin rattaga sel hetkel.

Aga ei, ma ostsin Westmanist need kaks õlut. Liiga vähe. Bussisõit koju tegi südame kergelt pahaks. Mõtlesin kas isegi tahan neid õllesid, aga tahtsin... Esimene oli hea, teine veel parem. Siis oli juba puudu. Paar õlle oleks kindlasti veel tahtnud juua. Võtsin ka unekaid kõrvale. Pool ei mõjunudki nagu, võtsin veel pool. Ja siis veel pool. Vot see on nüüd nagu esialgne mõju. Sõnu on raske moodustada, ekraan on nagu kuskil kaugel, aga tunne... tunne on megatsill. Paks pea ja muretu süda. Parim. Antidepressantidega sellist kaifi ei saa... kahjuks. Saab aga hoopis väsimuse ja jõetuse. Uskumatu. Tahaks ikka trippida. Homme lähme H-ga... a, vist juba ütlesin. Siis tahaks ka õlut juua, vaatame, kas õnnestub. Olla selles mõnusas purjususes. Parim, unerohu pehme embus. Peaks enne tantsutundi võtma? Oijah, oleksin siis liiga aeglane. Oi kui mõnus soe pehme vaip justkui tõmmataks mulle peale. Olen valmis ära kustuma. Nii väga tahaks ühte õlle veel... Ühte õlle... Mul vist ei ole võtta kuskilt. Kahjuks. Hea tripi raisku laskmine :D Head keppi ja head trippi on raske raisku lasta. Hea küll, kustun siis vaikselt. Kohe, kui arvuti ära panen, siis kukun, ma tean. Hoian kinni sest viimasest õlekõrrest, Applei Macbook Airist. Truust masinast juba kaheksa aastat ja nagu on ja ei ole ka iganenud. Saab teha kõike, mida varemgi. Arvutid on praegustele muutlikele aegadele vastu pidanud, need on uued asjad. Kaugemale hakkab jääma vana... Käsitsi kirjutatud kirjad... paberraamatud, marjapõõsad, peenrad, kudumine. Kuid kes teab, võib-olla kõik see teeb mingil vaiksel viisil tagasitulekut. Tahaks õlut.