Eile ei joonud. Raske oli, aga sain hakkama, pressisin end läbi kainuse nagu rattal Tabasalu mäest üles. Lõpuks kuhugu Suurupi metsa jõudes läks rahulikumaks. Nüüd on nagu elu uuesti alanud. Jube, kuhu joomine välja viib. Hirmuni kaineks saamise ees, samas keha ja vaim on ära väntsutatud. Midagi asjalikku tehtud ei saa... Enesehinnang läheb alla, tekivad hirmud. Näiteks, et raha saab otsa, ravimid saavad otsa, mõni kohustus ununeb.

Nagu ka varem on olnud, siis ka seekord, kui igapäevane joomine järsku ära lõpetada, siis tekivad ajutised uneprobleemid. Nii ka täna öösel. Läksin juba kella üheksast magama, kuid ärkasin kell kolm öösel ja und enam ei tulnud. Tõusin, keetsin putru, kohvi, veidi pelglikult piilun aknast välja, kust vaatab vastu pilkane pimedus. Ehk õnnestub veel uinuda?

Enam pole pidanud kuskil koosolekutel käima, projekte tegema, meilidele vastama. Taban ennast mõttelt, et kas kunagi üldse tahan seda enam? Arvan, et ei. Kellapeale minek, oma elurütmi kohandamine projektide jaoks... selles pole midagi ihaldusväärset. Olen oma rahuliku elustiiliga vist lõpuks ära harjunud. Covid on õpetanud kodus olema. Sageli käin väljas vaid korra päevas, rattatiirul või jooksmas, tegemas neid asju, mida ma tõesti tahan teha. Kui millegi eest tänulik olla, siis esiteks selle eest, et olen sattunud õppima kehapsühhoteraapiat. Teiseks võimaluse eest teha peamiselt neid tegevusi, mida tahan. Pole raha, aga pole ka tüütuid kohustusi. Mis kolmandaks? Jalgratas on korras.

H-ga on nagu on, pole nüüd paar päeva suhelnud, mõttes lähen lahku. Kui ma ei saa soovi korral olla ühte ööd või päeva omaette, ilma et algaks draama, siis mis suhe see on? Kaassõltuvus? Igaljuhul midagi sellist, mida ma oma ellu ei soovi. Taevas ei helenda veel. Ootan, et tagasi voodisse ronida ja lugeda Remarque’i. "Lissaboni öö" linnakirjeldused on vaimustavad. Kutsuvad rohkem, kui need kohad, mida need kirjeldavad. Raamatumaailm ületab pärismaailma.

Kas võiks hakata juba vaikselt telkima? Eile tuulevaikses metsas tundus küll, et magamiskotis võiks soe olla. Kui mere ääres pilti teha, siis ei saa arugi, mis aastaaeg on. Võiks olla vihmane juulipäev või siis märtsi lõpp. Suus kohvimaitse, mis on segunenud šokolaadiga. Tahaks hambaid pesta.

Oot, aga teen siis mingi alksivaba perioodi? Täna on juba teine päev, algus on tehtud. Kui mõnda aega ei joo, siis ei tahagi enam, pole enam nii hea... Olles juba päevast päeva trimbanud, muutub see jätkamine kuidagi eriti vajalikuks. Seega, tegelikult tuleb vaid lühikest aega mitte juua. Kuigi jah... nendel öödel, kus und ei tule või õhtutel, kus on kuidagi kõle ja kurb istuda, tahaks küll midagi soojendavat juua. Üleeile õhtul need viinakokteilid ananassimahlaga olid suurepärased, külmad. Siis kui jood mitmendat päeva ja õlu enam ei turguta, siis minna külmadele kokteilidele, kangele alkoholile on vaimustav. Tuleb pehmus, meeldiv deliirne aeglus, sisemus on soe, kuid jook külm ning see sobib niivõrd hästi. Ja alati midagi tahaks juua. Midagi ikka mõtleb välja. Kui ei taha õlut, siis viina ikka. Või kui viin ei tõmba, siis viski, kui mitte puhtalt siis võib-olla sidruniga? Nii on alati midagi, mida tahaks ja tegelikult peaks kodus olema baarikäru, kus on korralikud varud. Üleeile käisin poes, võtsin viina ja mahla, aga mahl sai varsti otsa. Pidin ikka õlut edasi jooma.

Mul on hirm, et kui ma enam ei joo, siis millest ma kirjutan. Sellest, kuidas päevad tühjalt mööduvad ja loen neid tühje kaineid päevaringe, kus midagi ei toimu? Kõige absurdsem on see, et ega ka juues midagi nii väga ei toimu. Kuid siiski, midagi ikka, eriti seltskonnas juues. Kurb on lihtsalt see, et nagu lauluski öeldakse, kuid mida tunnistada ei taha, siis iga pidu saab ükskord läbi. Ning see tagasitulek peoreaalsusest argireaalsusesse on sageli terav, ebameeldiv, valus. Edasi juua tähendaks üle lasta kohustused ning ees ootaks mandumine. Praegu on veel võimalik endast midagi teha, kellekski saada. Ja mis sellest veelgi olulisem - iseendaga rahu teha, sõbruneda, proovida ennast armastada. Juues tekib vähemalt minul põlgus enda vastu. Joodikutunne, madal enesepilt ebaõnnestunud kodanikust. Kainena on stabiilsem ja igavam. Okei, aitab, aitab sellest joomise analüüsist. Tahan joomise asendada trenniga. See on mu selle kevade ja suve eesmärk. Kell on pool kuus hommikul ja ikka veel ei koida. Hea ongi, õnnestub ehk magada?

---

Läks vist natuke halvasti. Süütunne. Aga mis seal ikka. No hästi, räägin siis, mis ma tegin. Tulin tantsimast. Tagasiteel, olles läbi tühja Telliskivi sõitnud jäi teele Mc Donald’s. Minu ees siirdus automaatkassa juurest leti äärde üks umbes minuvanune mees, kes tahtis tellimusele lisaks võtta veel ühte kahekordset juustuburgerit. Robot pakkuvat vaid einet. Lipsuga juhataja mõistis ja küsis, kas mees ei sooviks hoopis Big Maci, see on täna erihinnaga, kaks eurot. Mees vastas, et hea küll ja tänas pakkumise eest. Jäin ka ise sellele mõtlema ja võtsin ka Big Maci, väntasin rattaga koju, mööda Mustamäe teed, mida ei läbi kaua, aga mis on vahel tüütult pikk. Kodus sõin burgeri ära ja oli tunne, et tahaks veel. No tegelikult oli kurb olla. Tundus hea päästeplaan süüa ennast ogaraks. Tegin äpi lahti ja ka seal oli Big Mac vaid kaks eurot ja tasuta kohaletoomine. Minimumarve seitse. Mõtlesin, mida teha, mängisin, flirtisin toidutellimise mõttega. Tellida viimase raha eest mäkist toitu, elada vaid täna, sest nagunii on olemine nii sitt. Mis mul kaotada. Vaid võita mõned lisakilod. Valisin kaks Big maci, kolmas tundus liig. Suured friikartulid ja kastmeid, sain seitse eurot kokku ja tellimuse esitatud. Kohe järgmisel hetkel soovisin tühistada, kuid seda võimalust enam polnud. Jäi vaid üle vaadata minuteid. Mis ta siis teeb... üheksa minutit, kaheksa... ootan põnevusega. Kõht on tegelikult juba praegu täis. Tahaks siis juba juua ka, kuid seda ei saa tellida. On vaid ühe viina lõpp. Millega seda segada? Nüüd alles turgatas, et pealejooki oleks saanud ju tellida... Aga nüüd on hilja, ootan seda toitu, mida tellida oli põnevam, kui saada. Kõige naljakam on see, et nüüd söön ma selle ära ja siis hakkan mõtlema, kuidas kogutud kalorid maha saada. Olles selle eest maksnud, ei saa ma seda söömata jätta. Seitse minutit.