Ma ei tea, kust alustada. Lõppude lõpuks on mul mu tähed. On õnne, on kaotusi. Ma tahtsin midagi tegelikult öelda, aga ei mäleta enam. Olen purjus ja kõik muutub üsna kiirelt. Aeg lendab ja olen kuskil kerguse ja raskuse vahepeal. Väljas on vihmane öö. Võiks olla hullem. Juues lendan. Kaineks saada raske. Üritasin, üritasin. Mitmendal päeval õlu ei aita, viin aga küll. Pealejook, ananassimahl sai otsa. Nüüd läksin õllele ja kohe on nagu midagi puudu. Joomine viskab üles ja viskab alla. Kardan homset. Tahaks normaalseks, tahaks jõuda joosta, tahaks seda tervislikumat sõltuvust. Aga jook on nii kättesaadav ja mingis mõttes odav, aga teisalt, nüüd, kus loen sente, on joomine kallis. Joodikumülgas. Raha on vähe, vaesus rõhub, kuid see viib justkui mõttele, et sitas olukorras mis sa ikka teed, jood, et leevendada, lepitada ennast kitsa kontoseisuga. Jääk on ikka peavalu ja raske olemine. Ei viitsi enam kurta, kõik on nagu on. Joodikuelu on raske selles mõttes, et tööd väga ei jõuagi teha. Tekib kaks maailma, see nö reaalsus, kus on vaja funktsioneerida, raha teenida, realiseerida ennast, olla auväärne liige, teha seda, milleks olen õppinud, mida reklaamin. Ja siis see teine, kus olen diivanil, naudin külma ananasissiviina. Selleks on kindlasti mingi spets nimi, viin ananassimahlaga. On mõnus olla pehme ja joogine, istuda kellegagi, sõbraga, armukesega, sõbrannaga, seltskonnaga. Raske, kui jään üksi, kui pean voodisse minema. Ega enne ei tahagi minna, kui lihtsalt kustun. Enne seda tahaks meeleheitlikult teisi, kellel on ka jooki, veine, kokteile ja kes tahavad mussi kuulata, seletada ja juua, venitada seda õhtut. Seda ööd. See, mis vahepealt juhtus oli omaette ooper. Draama. Palusin tal minna, H-l. Tundsin ennast enda kodus terroriseerituna. Enda meelest ma pole drama queen, kui näen, et asjad lähevad väga viltu, siis tahan olla natuke omaette, et hommikul edasi arutada. Oleme H-ga istunud üleval öid, suikudes sama rumalatena ja tundnud järgmise päeva koomat, magamata öötundide raskust. Iga seebikas võiks ükskord saada läbi. Iga tüli võiks arutada pigem päeval, kui öösel. Vähemalt meil. Me pole öösel jõudnud kuhugi edasi. Läinud magama vähkrema. Ta võttis muidugi vist suure solvanguna minu soovi olla eraldi. Läkski siis minema. Ja mina tulin töölt koju. Kuidagi rõve oli olla. Trepikojas tuli vastu alt naaber koos kaasaga, ütles, et see muusikamängimine õhtuti... Okei, ütlesin lõigates ta jutule sisse ja kõndisin tagasivaatamata minema. Olin ärev, minemas päästva viina järele. Vene viin ja ananassimahl. Tundus hea päästeplaan. Aga hiljem tuli K. külla, minna küll jõin peaasjalikult, aga varsti oli mahl otsas ja paljalt viinajoomise tuju veel mitte. Keeruline on see poevahet käimine. Mis ma siis tegema pean? Õlle on kõige lihtsam varuda. Lihtsalt ostad kuni kaks 6-pakki. Sellega peaks ok olema ühele. Aga kui tahad ühel hetkel viina juua. Siis peaks ka viina olema. Ja pealekat. Ja võib-olla on džinntooniku isu, selleks on ka toonikut vaja. Või viskit. Ühesõnaga kodune baar on vajalik koos veinikülmikuga. Olen proovinud seda koju alksivarumist. Kui on periood, mil ei joo, siis on muretu, aga hakates jooma, on koguaeg midagi puudu. Millegi järgi vaja minna.

K. käis külas, tellis Sžolnoki Vilde Grillist süüa, kümne minutiga oli kõik kohal, grillvorstid, kapsasalat, pelmeenid ja friikartulid, kõike külluslikult ja kokku alla kümne euro ja kümne minuti. Hea valik. Mina nautisin külmi kokteile nagu kruiisilaeval. Ainult et need said otsa, mahl täpsemalt, ja mis mul üle jääb? Orgunnida uut mahla. Kodus oled nagu varustaja, baarmen ja ma ei tea kes veel. Tahaks lihtsalt et oleks... Aga selleks ma liiga vaene ja organiseerimatu. Eelmisel suvel lasin vennal, kes Lätis käis regulaarselt tuua õllekasti, liitrised džinnid, viinad, viskid. See nagu aitas mõneks ajaks, eriti üksi juues. Aga kui tuli parim osa, spontaanne joomine sõpradega, siis see plaan kukkus kaardimajana kiiresti kokku. Ükskord peolt tulles, kaunil, kuid eredal suvehommikul lahendasime sõbraga kasti rõdul oma aega oodanud Urquelli ja liitrisest Beefeaterist üle poole võttis ta igaks juhuks lahkudes kaasa... Selle tulemusena pidin ikkagi minema alksi tooma. Eraldi teema on toonikud, pealekad, mida peaks ka varuma ja neid läheb alati rohkem, kui ma mõelda oskan. Täna ostsin poole viina ja liitrise mahla. Naiivselt, ei mõelnud rohkem, kui mõni koks. Need muidugi sai, aga kokkuvõttes on ikkagi probleem, sest tahaks neid värskeid troopilisi kokteile manustada edasi, aga mahl sai otsa... Väga järsku otsa vaatav terav reaalsus. Mida siis teha? Otsustasin proovida Bloody Maryt, pole seda jooki kunagi usaldanud, pole seda näinud kedagi reaalses maailmas joomas, ainult 60ndate lennukites kuskil filmides. K. jõudis netist otsida komponente, sellerit garneeringuks polnud võtta. Panin viina nagu ikka koksi sisse paneks, poolteist pitsi, siis seda tomatimahla, soola, pipart ja surakas srirachat. Tuli õudne, liiga viinane, võib-olla seda oleks pidanud vähem panema. Kardetavasti.

Kell sirutub poole kolme poole. Olen täna joonud viis õlut neli-viis viinakokteili. Armastan seda öist deliiriumit. Kuskil koidab mälestus päevast, kohtumisest reaalsusega. Kui raske oli olla selles ühiskonnas, olles tulnud viinauimast.