Mnjah. Ei teagi, kust alustada. Alustan siis siit. Siit, kus ma olen. Mati Unt elas ka Mustamäel, Mustamäe tee ääres, siit alla kilomeetri kaugusel. Huvitav, kuidas ta tuletas meelde meie päritolu, Mustamäe kui ühe generatsiooniga linnastuvad maainimesed. Linna rahutus ja võlu, hirmutav ja peibutav individuaalsus. Tänavavalgustuses, vihmamärjas asfaldis, eikellelegi ja kõigile kuuluvates parkides, selles on midagi kutsuvat. Linnas on alati midagi avastada, kuid samas on kõik nagu ka juba ära avastatud, läbi käidud.

Lauri Räpp kirjutab Edasis Tartust, kuidas inimeste puudumine muudab tänavapilti, kuigi kõik muu on sama. Eelkõige torkab ta tekstides silma tema ise, tema headus, võime või oskus (kumb see on?) näha ilusat, uskuda ilusat, märgata, võtta parim, keskenduda sellele. Ka valu tundub läbi tema silmade ilus. Kõik sõltub tõesti meeleolust, see teeb tumeda heledamaks ja heleda tumedamaks, ka koleda ilusaks võib tuju maalida.

Kuidas siis mu endaga on? Ma ei tea... Eile õhtul kerkis viha, ei teadnud, kuhu seda laadida. Kehapsühhoteraapias oli praktiline kodutöö, see ei edenenud, ma ei saanud hästi aru ja olingi pahane. Vihastan nagu väike laps, kui miski ei tule välja. Jõudsin endalt küsida, et kelle viha see on? Kas minu? Ei pruugi olla, võib-olla keegi oli minu peale vihane ja ma võtsin selle üle, selle lapsevanema endasse, kes nüüd minus edasi elab ja mind juhendab, kamandab ja käsutab. Sellega on nii raske leppida, tahaks olla mina isa, vanematega mitte seotud, kuid siis endasse süübides avastan sealt nemad... Jah, ma sain täisealiseks ja kolisin välja, kuid mu sees on nende hääled edasi ja seda on valus märgata, raske leppida. See vaid suurendab solvumist vanemate osas. Kuidas nad said nii teha? Ja samas muidugi tean, et nad tahtsid vaid head. Selle elu, mida ma väga hinnata ei oska, sain ma neilt. Täna on päev, nädal, kus ei tahaks teha seansse, olen iseendaga protsessis, vahutavate lainte sees, koletis on äratatud, teda on torgitud, nüüd ta möllab.

Hommikul tegin silmad lahti, kuid ei olnud mingit soovi voodist tõusta. Võib-olla see on okei? Võib-olla vahel ongi nii? Võib-olla on parem sellega siis juba leppida? Mida ma siis ootan? Et iga hommik ärkaksin rõõmsas tänutundes, teeksin joogapraktika, mediteeriksin, asuksin elul sarvist haarama ja nautima seda imelist teekonda? Võib-olla on targem leppida? Ma ei tea... Nüüd, kus kõik on jälle kinni, on raske kodus olla. Kodu käib närvidele. Kohe tuleb vastanduv mõte – mul on kodu, mille üle ma vingun? Ei tea isegi... Täna on vist vaja jalutama minna. Kui juba hommikul on rahutus, ega see siis tavaliselt kuidagi ise ära ei lähe. Kiusatus taas antidepressante võtma hakata. Kui ma teaks, et oleks sobivad mulle, siis võtaksingi. Aga suvi on tulemas, eelmine aasta kaasnes korralik alkoralli, seekord pole põhjust arvata, et läheks teisiti. AD-d andsid huvi inimesi näha ning igapäevaselt tipsutada. Nii et jah, praegu on halb aeg alustada. Kui, siis sügisel. Pigem katsun tervisliku eluviisiga hoida meeleolu enam-vähem stabiilsena. Kõige hullem on see, et midagi väga ei viitsi teha. Lihtsalt olelen kuni mingil hetkel tekib nii hull enesekriitika, päev on möödas, aga pole pooleliolevaid raamatuid lugenud, õppinud, joogat teinud – ei midagi, vaid lugematud facebooki refreshid ja samade uudisteportaalide kammimised. See kõik tekitab sellise tülgastuse ja okserefleksi ja viha enda vastu. Elan elu, mida ma tegelikult ei taha. Nii et jah... Ei teagi siis, mida teha. Eero Epner kirjutab Jüri Ratasest ja sellest, kuidas endast kolmandas isikus mõtlemine vähendab stressi. See on hea mõte. Kui vaatan oma kusist elu kõrvalt, siis tundub see nii tühine, et polegi nagu mille pärast muretseda. Elu ja ootuste külge klammerdumine põhjustab kannatusi. Igasugused ideed, milline elu võiks olla, tekitavad konflikte, sest elu on nagu teerull, mis sõidab sust üle nii või teisiti.

Hall ja tühi päev. Tuleb välja murda, õue minna. Enne süüa. Kõht täis. Kui võiks rahulikult kodus olla ja raamatuid lugeda, kuid suudaks nii... Aga ei, miski ajab liikuma, miski ajab välja. Pole ammu Pääskülas käinud. Väga ei viitsigi minna. Või minna ja siis sealt otse linna pärast? Ühistransport ja poed on praegu ainus võimalus eluga kontaktis olla. Seal on veel elu. Ja seal levib viirus. Me oleme nagu putukad oma kastides ja kõige mässumeelsem asi, mida teha, kõige ohtlikumalt elamine on sõita trolliga... Kuigi liikuda saab, siis vahel on üsna kõhe tunne, kui päevasel ajal ringi jalutades pole näha kedagi.