Eilne õhtu oli vaba, mida kasutasin viie õlle ärajoomiseks. Kui töökohustused pärastlõunal Pääskülas lõppesid, tegin väikse tiiru Harku metsas, misjärel sõitsin mööda vana raudteed, nüüdset kergliiklusteed alla Mustamäele. Pidin CV valmis saama, see oli sedavõrd tüütu ülesanne, et otsustasin õlut kõrvale libistada. Paar õlut ja tundi hiljem oli Curriculum Vitae valmis. Miski rahutus näris sees, kujutlesin oma eksi, H-d, meie ühise sõbraga magamas. Häiriv ja valus mõte. Ei suutnud sellega silmitsi seista, läksin liikuma, käisin Selveri parkla e-sigaretiputkast oma riistapuule kapsleid ostmas ning seejärel veeresin spontaanselt randa. Kõik kossulaud olid hõivatud, männipõõsaste varjus harjutati poksi, väiksel laval venitas end joogagrupp. Päike oli veel kõrgel, külma tuult peaaegu polnudki, kell oli kaheksa õhtul.

Ostsin poest komme ja krõpsu ning asusin kodus neid lahendama. Juurde õlut. Nii olingi umbes keskööks päris purjus. Natuke ka unerohtu, mõnus oli tuterdada, nagu ära lõigatud maailma muredest. Salvestasin oma juttu veidi. Tahtsin kellegagi rääkida, aga ei viitsi sõpru tüüdata igal õhtul. Peale lahkuminekut on aega järsku hästi palju. Ja vajadus ühenduda inimestega. Salvestasin oma joobes joru. Ega ma liiga hästi ei mäleta, mida ma rääkisin. Selles ongi selle seisundi võlu, ega ise ka ei tea ega hiljem mäleta, mida teed. Millelgi pole tähtsust, kõige paremas mõttes, miski ei häiri.

Täna hommikul ärgates oli kerge pohmell, õnneks sain edasi magada. Nüüd tundub akna taga ilus kevadine, päike ja linnulaul, täitsa helge on niiviisi. Ja muidugi see igatsus, kurbus. Vahel satub telefonist mõni pilt ette, sellest pole ju niipalju möödas, mõni ühine pilt on tehtud kuu, mõni kaks tagasi. Siis, kui olime veel koos. See aeg on nii lähedal, aga nii võimatult kaugel. Seda ei saa enam kunagi tagasi, vähemalt sellisena mitte. Sisimas ikka loodan, et saame kokku. Et õnnestub päästa see suhe, õigemini uuesti alustada ning viia ellu see kosmiline plaan. Mulle tõesti tundub, et me oleme kokku määratud ja mõeldud. Me ei pea koos olema, kui ei taha ja võib-olla on nii mõlemale parem, aga mingil põhjusel ma usun meie sobivust. Võib-olla need on lahkumineku järgsed illusioonid, mida toidab valu, põhjenduse otsimine kannatusele? Võib-olla me olime kokku mõeldud, aga selleks ajaks, mis see oli. Ja see aeg on nüüd läbi. Eks me näe. Teen võtted ära ja siis kuu aja pärast näeme, kuidas on meelsus siis. Tahaks kas unustada või siis uuesti kokku saada, kõige hullem oleks, kui jääkski armuvalus igatsema. Kuid õnneks elu pole nii piinav, unustus on lunastus.

Uskumatu, aga mu päevad ongi läinud taaskord kiireks. Nüüd pole enam aega igavleda. Pole enam vaja olla iseenda elu planeerija, see on mu eest tehtud nende kohustuste poolt, mis osaks langevad. Töö algab. Natuke ärevust selles osas. Annan ennast ju täiesti ära, teistele. Töö on püha, ei pääse ka mina sellest protestantlikust eetikast. Hakkan siis otsast minema. Aitäh, soovin sulle südamest head päeva ja sooje suhteid lähedastega ja miks mitte ka kaugematega. Et sul oleks hea.