Kas kurbus läheb kunagi ära? Ikka, aga praegu on küll päev-päeva järel ainult valu ja seda kummalist väsimust, mis on vist mingi haigus. Ma ei suutnud temaga olla, kuid nüüd ei suuda temata. Tahaks uuesti proovida, kogeda taas ta lähedalolekut. Armastust ju on. Aga ka teadlikkust probleemidest. Mul oli teda raske usaldada. Ma ei olnud küll kontrolliv, aga oleks ilmselt muutunud kontrollivaks. Kui koos olime, siis vältisin lähedust, sest see oleks teinud mind haavatavaks reetmise korral. Nii ei saa ju suhtes olla... Minu traagika on selles, et otsin ja vajadust lähedust, kuid kardan seda kõige rohkem, sest teist inimest ei saa kontrollida, tulemust ei saa ette aimata. Läheduse tekkides satun paanikasse ja tõrjun eemale. Seetõttu olengi üksi ja võib-olla jäängi üksi. Kordama üha uusi katseid luua mingi toimiv suhtevorm.

Kust see tuleb? Tõenäoliselt karmist kasvatusest. Pidevast kontrollimisest, vabaduse puudusest lapsepõlves, millest ma nüüd hoidun nagu tulest. Suhte tekkides kardan alateadlikult sattuda uuesti olukorda, kus ma ei saa enda elu eest enam otsustada. See refleks jääb praegu paarisuhtes jalgu, sest kui ikka mitte midagi ei ole valmis endast ära andma, siis teine inimene kogeb mind ilmselt iseka ja ebaturvalisena.

Kust tuleb teise mitte usaldamine? Samast kohast. Ilmselt oli usalduse kuritarvitamist, häbistamist.

Vot nii. Rohkem ei oskagi sel teemal enam midagi uut öelda. Eks samad mõtted kerivad edasi, aga ma olen väsinud. Väsinud olemast väsinud ja kurb. Aitab. Kuid ikka see veider jõuetus, mis ei lase rabeleda. Keha on kuidagi nõrk, vaim isegi oleks nagu valmis midagi tegema, aga keha justkui ütleks, et ei, ma ei jaksa, ma olen väsinud. Ma ei tee praegu midagi peale puhkamise ja kurvastamise. Väljas on ilusad ilmad, aga see maailm, see ilm, see kõik on võõras ja külm.

Tahaks kurbusest vabaks, aga tean nüüd juba, et ainus viis on sellest läbi. Kurbus nagu ainult kasvaks. Istun köögis, keedan tatart ja nutan. Tahaks talt küsida, et kas meie vahel tõesti on kõik läbi? Kas on, kas on? Või on veel lootust, võimalust? Tahaksin, et saaksime veel elada.