Ta tuli. Kõik oligi veidi kohmetu nagu ma kartsin. Aga ei midagi hullu, mingeid küsimusi polnud, see oli teada. Isegi üheöösuhetel on mul alati olnud mingi soojus meie vahel. Muud moodi vist ei oskagi.

On nagu on, aga ma olen vist haige. Mis see muu saab olla? Kuidagi ei taha tunnistada. Oli pidu, oli pohmell, aga see pohmelus läks üle jõuetuseks, veidralt kauakestvaks nõrkuseks, täna on juba nina veidi kinni, kurk rögane, aeg-ajalt köhahood. Vahepeal on jahe, siis umbne. Ühel hetkel tahaks midagi tegema hakata, siis jälle ei viitsi. Ühesõnaga tavaline värk. Õnneks ei midagi hullu. Silmad kuivavad. Maitsed on imelikult võõrad. Kopsus kerge surve. Ei tea, kas peaks arstile helistama? Testile minema? Loodan, et läheb üle. Püsin kodus, ootan paranemist. Veider on haige olla, olin unustanud selle kummalise seisundi. Muidugi peaaegu talumatu seisundi. Vist sellest, et ma pole raskelt haige, on mul mingi kõrvalpilk. Vaatan ennast siin korteris justnagu kedagi teist. Kes pikutab, pöörab külge, kes ta selline on? Mis elu ta elab? Elu mõttetus joonistub kuidagi eriti selgelt välja. Millelgi polegi tähtsust. Meeldetuletus tühisusest. Kuigi see tundub adekvaatne, siis elada selles teadmises ei saa. Ikka on vaja mõnda illusiooni abiks. Et kuidagi kannatakas olla. Kas joovastust, unustust või mõnda lugu, kokkuvõttes ikka unustust sellest, mis on.