Vahel on nii, et töötades suure surve all, läheb mõtlemine lahti, teen filmi peal tehnilist tööd, aga koju jõudes on vahel ideede plahvatus. Eile helistasin tagasiteel Tallinnasse emale, soovisin head emadepäeva. Aitäh, hea laps oled, vastas ta. Olin veidi frustreeritud, et ta minuga nagu titega räägib ja võimendasin selle mänguliselt üle, praalides “ma ei ole laps!”. Oled küll, minu jaoks sa oled alati laps. Jah, emme, vastasin.

Iga vestlus läheb temaga hiljemalt kolmandal minutil selleks, et ta hakkab kas loengut pidama teemal, kuidas tuleb olla ikka ettevaatlik või siis õpetussõnu jagama. Rääkisin, kuidas olen võtetel Tallinnast väljas, ta pööras jutu kiiresti selleks, et nurmenukud kasvavad ja nende lehti tuleks süüa, et c-vitamiini süüa. Juba juhendas. Mulle tundub, et ta on endiselt ema rollis ja peab mind lapseks, ilma naljata. Ta ei ole eluga sealtmaalt edasi liikunud, kui sündisin mina, 34 aastat tagasi. Ma olen tema jaoks ikka see väike laps, keda on vaja kaitsta, hoiatada, kasvatada. Muidugi saan aru, et selle impulsi alge tuleb armastavast kohast, aga pidev hoiatamine teeb temaga suhtlemise ääretult tüütuks. Olen ka korduvalt öelnud, et vaata mind, ma olen juba suur, mulle pole vaja pidada neid loenguid, kuidas ikka kiiver tuleb jalgrattaga sõites pähe panna. Aga tajun ta kangekaelsust, ta ei anna järgi, ta ei tule sellest rollist välja, ta ei võta mind kui täiskasvanut.

Aastaid tagasi, kui tutvustasin talle oma tüdruksõpra, ütlesin emale osutades: minu ema. Ootamatult tuli emalt vastus: emal on nimi ka. Selles repliigis oli etteheidet. Ta tegi mulle selle märkusega selgeks, kuidas ta on lisaks emale ka midagi veel ja kuidas ma peaksin teda tutvustama nimepidi. Nii et tema tahab olla täisväärtuslik inimene, kuid mina olen ja jään “lapseks”.

Aga jah, muidugi ta on mu ema ja muidugi tajun soojust, mis tema poolt tuleb, emalikku armastust, mis ei ole lakanud. Minu jaoks on oluline küsimus pigem see, et kuipalju ma luban endal seda vastu võtta? Mitte eriti, mingi blokk on ees, mingil põhjusel olen ennast lukku keeranud, ei lase teda lähedale.

Kui minu emadepäev oli kõne tööpäeva lõpus, siis mu sõber plaanis seda päeva juba ette nädalaid, rentis tünnisauna, veetis emaga läbimõeldud õhtu, kvaliteetaeg ainult kahele, ema ja poeg, kaks lähedast inimest. See on muidugi omaette tase. Minul siis see küllaltki formaalne telefonikõne. Aga asi seegi. On nagu on. Tore, et üldse suhtleme, on ka neid, kelle vahel on suhtlus katkenud ja see tundub raskem. Mingi sügavam solvumine, mis on läheduse läbi lõiganud.