Juba mõnda aega (kuid-aastaid-nädalaid?) pole kogenud kergust, ometi on suvi, elamise aeg. Võib-olla sellest ka see kurbus, et justkui peaks elama, peaks olema parim aeg, aga selle asemel elan sisse kontoriinimese ellu. Vähemalt ei pea kontoris kohal käima, kuid siiski, vabadusest olen ma kaugemal, kui kunagi varem. Nädalavahetused on kurvad, sest napi kahe päevaga ei jõua kuhugi sõita, Hiiumaale, kuhu igatsen. Rohkem päevi pole praegu antud. Niisiis käin neid samu radu, olen linnas. Igatsen metsa. Eelmine aasta olin oma linnasuvega rahul, kuid nüüd enam mitte. Nüüd oleksin nagu õigelt rajalt, mis iganes see siis ka poleks, kõrvale kaldunud. Selline tunne on, et midagi on valesti. Ma funktsioneerin, kuid justkui elaksin vale elu, olen midagi segi ajanud ja astunud kellegi teise kingadesse, kellegi saatus on minu peale langenud, peatage see suur eksitus. Mul on oma tee käia. Sisimas tunnen, et teen midagi valesti.

Vahel tundub, et esimene samm oleks see pea igapäevane alkoholitarbimine lõpetada. Siis jälle, et see on ainus, mis aitab elada. Pehmendab teravaid kaljusid, kuhu laev mind kandnud, aitab toime tulla tormidega. Tihti need tormid on hoopis vaikus, liigne vaikus, igavus. Mida ma seal mere äärest otsin? Lootust pääseda. Meri on stiihia, rand serva peal olek, kaelast saati veesolekul on oma põnevus – peaaegu üle ääre, peaaegu vaba, ometi veel siin. Meres käimine lepitab mind eksistentsiga. Nii ma olen nõus olema, ühe jalaga siin, teisega seal, serval, äärel. Kontoritöö on liiga seisev, liiga istuv, liiga ühe koha peal. Tahan, et lained mind sakutaks, heidaks siia ja sinna. Tahan mängida, ehitada liivalosse. Teen töö ära ja sõidan siis Kakumäele. Vähemalt mingigi kontakt merega.

Eks kõigil tuleb raskeid aegu ette. Oluline on need vist üle elada. Kuni läheb taas kergemaks. Tahaks lõpetada ravimite võtmise, saada taas iseendaks, ükskõik, kui uje ma siis ka pole. Ja see mina on ka moonutatud nagunii. Kas ma olen üldse kunagi mina ise olnud? Juba sündides on mul mingi kogemus ja reaktsioon sellele selja taga, juba need üheksa kuud on mind vorminud. Kui ma vaatan ennast kõrvalt, siis kes on see, kes vaatab? Võib-olla see kõrvalseisja olengi hoopis mina. Ja see igapäeva draama, tujud ja meeldimised, mittemeeldimised, kergus ja raskus, on kogum mingeid puntraid, egomäng, tahtmised, aga mis pole seotud mu endaga. Võib-olla. Nüüd aga natuke tööd ja siis kuhugi vette hulpima.

Tean, et alkoholi mittejoomine pole tegelikult nii raske. Miks ma siis vean seda raha sinna poodi ja neid pudeleid koju? Esimene kuu, esimesed nädalad on raske, aga ma ei taha ju süvendada alkoholismi. Ei taha muutuda selleks meheks, nagu mu isa, kes õhtuti õlle libistab. Ei pea täiesti karsklane olema, aga see elu, et esmaspäevast reedeni tööl, õhtuti paar jooki ja siis nädalavahetusel vabasse vette sattudes täis juua.

Praegu ma olen harjunud jooma. Juues on kergem, kui kainena, kuid ma lähen sellest takistusest läbi. Teen sõbraga kokkuleppe, et kaks nädalat ei joo. Olles selle nüüd välja öelnud, tahaks juba minna külmkapi juurde ja võtta ühe külma õlle. Viimase. Lohutava, pehmendava.

Igaljuhul, teen töö ära ja siis vaatame edasi. Lähen kuhugi välja. Mäletad seda kevadist matka, kus sa kõndisid kodust Mustamäelt Nõmmele metsa ja ringiga tagasi? Koju jõudes tuli minuni tarkus, et vahet pole, kus matkad. Mingi matkaessents tuleb ikka läbi. Jääb jalgadesse. Nii et lähen täna kõndima. Ja ujuma. Vaatame, mis saab.