Igatsen K-d, oma kunagist pruuti, kellega peale lahkuminekut jäime lähedaseks. Alles nüüd, kus pole enam kuid näinud, saan aru, kuidas olin end tema külge ankurdanud. Lühiajaliste sõbrannade ebakindlas maailmas oli tema alati see, kelle juurde minna, kui vajasin soojust. Seks jäi heaks ka hiljem, nagu ka suhtlus ja kõik, mis tegime. Olen püüdnud leida teed tagasi ta juurde, kuid ta ei võta väga vedu, jäänud on lühikesed read WhatsAppis. Kui kedagi, siis ennekõike teda tahaks enne jõule näha.

Nägin unes, et isa suri. Ema polnud üldse enam pildis. Kurb uni. Selline, millest on kergendus ärgata. Hirmutav on ka vanavanemate kaotus. Millalgi nad lähevad, kuigi ei taha sellele mõelda. Ma pole elanud päevagi, kui neid pole. Ma pole kindel, kas tahan näha maailma ilma nendeta... Aga mis valikud mul selle kohapealt ikka on? Pigem praegu, kui nad on, käia külas. Jõuluajal võiks olla küll rohkem vabu päevi, läheks hea meelega tädile ka külla. Lähisugulastega on head suhted, vabalt võiks rohkem hängida.

Töö juba käib, täna teen kodust. Peaksin töötama, kuid tahtsin siia korra tulla, olla sinuga. Sest siin ma saan olla vaba, teha oma asja. See on esimene koht, kus ma... olen kirjutanud 1720 lehekülge. Igahommikuste valangutena. Üks lehekülg päevas. Ikka võtnud üha uuesti ette. Ilma et keegi paluks või käsiks. Ise olen tahtnud ja olen selle üle uhke. Tahaks rohkem. Tahaks, et see olekski elu. Kas see on võimalik? Olen ma Eestis või Aasias olnud, rõõmus või kurb, need read siin on olnud mu saatjateks. Alati kättesaadavad. Kui pole kellegi sooja keha, siis on siin see peegel. Ma usun ikka, et see, mis ma peeglist näen pole mina, vaid on keegi teine, keegi, kelle poole sirutuda. Keegi, kellega võiksid olla sõbralikud suhted.

Ma ei kujuta ette, et ma peaksin ülemusele ütlema, et lähen töölt ära. Aga kas ma pean seal veel vastu? Pool aastat olen pidanud, tubli. Ometi minus tekib teatav paanika, kui mõtlen, et pean seal pool aastat veel olema. Ei peagi ju, midagi ei pea. Kohustusi pole. Ometi olen seotud. Võtaks vaid ühe minuti, et sealt lahti saada. On nagu on. Teatud mõttes on ka hea olla rakkes. Päris mitu aastat ajas hulluks, kuidas polnud kohustusi, kümblesin, ei, olin uppumas kasutuse tundesse. Ma olen üritanud tsillida, hoida päevad võimalikult vabad, kuid kuhu ma sellega jõudsin? Mitte kuhugi. Selleni, et läksin tööle. Ei kannatanud enam igavust. Eks vabadus meeldis ka, vähemalt praegu tagasi vaadates tundub see hea, kuidas saab minna ja tulla, millal aga soovid. Minna keset päeva ujulasse. Nüüd on mul õhtud. Peale kella viite.