Ma ei saa öelda, et tasakaalus oleksin. Pigem vean ennast läbi. Oleksin nagu mingis augus. Ei taha midagi teha. Liialdan alkoholiga, seda on lihtne teha, mõnus on juua. Üleeile käisin meres ujumas, tegin kolm ringi, üksi pimedas Läänemeres, jäätunud kai ääres. See on eksootiline ja kihvt elamus. Nagu varasemalt olen harjunud neid reisilt saama. Teed midagi ja mõtled, et täitsa lõpp, kui äge. See tekitab rahulolutunnet – elu on hea. Peale vees sulistamist läksin sõbrale külla, jõime lõbusalt poolde öösse. Eile tegin natuke uniselt tööd, kirjutasin paar artiklit. Tuli meelde, kuidas mulle meeldib ikka see vabakutselise töövorm. See ei pea isegi vabakutselise oma olema, aga see, et mul on mingi kogud artikleid, mis on vaja valmis kirjutada. Kogun infot, otsin lood välja, saan ise natuke targemaks ja kirjutan miskit kokku. Üks katkematu protsess. Praeguse töö juures ongi kõige raskem hektilisus, ei saa ühte asja pikemalt teha. Tulevad vilkuvad sõnumid, meilid, kõned. Peab žonglöörima korraga mitme palliga. Ja on asju, mida teha ei tahaks, aga eks seda on igal pool. Kellel ikka on nii meeldiv töö, aga see ei tähenda, et peaks piinlema. Unistan ju ikka kuskil südamesopis millestki hingelähedasest. Vaatan kasvõi seda Jaak Jusket. Ei vingu, teeb oma jalutuskäike, vaimustub ajaloost, majadest ja linnadest. Saad kohe aru, et ta töö väga vastumeelne talle ei saa olla. Põhimõtteliselt õnnelik inimene. Ega see kõik nii lihtne pole. Bourdain tegi ikka enesetapu, kuigi tundus ka, et on oma ala meister ja justkui kõik eeldused õnnelikku elu elada. Nii et eks peab ise ära tundma, mis on sobiv ja mis põletab. Kes mu elu ikka organiseerib, kui mitte ma ise? Midagi olen ka õigesti teinud. Huvi ashramite vastu, jooga, meditatsioon, see kõik on pakkunud enesearengut. Olen proovinud uusi asju. Lihtsalt see viimane aasta... On olnud tülpimuse ja tüdimuse aasta. Kui keegi küsiks, kas ma ikka elan oma elu, siis on tunne, et mitte. Ja mis mind takistab midagi muutmast? Hirmuteadvus nagu spirituaalsetes ringkondades öeldakse. Hirm, et kui tulen töölt ära, siis jookseb kõik kokku. Raha ei tule enam peale, tunnen ennast kasutuna, ei oska midagi teha. Niisiis kannatan. Kannatan ja olen sisemiselt kurb. Kõht on nii tühi, pean midagi tegema. Täna vist tööd ei teegi, poolik tööpäev. Hirmuga mõtlen juba järgmisele nädalale, järgmisele aastale, kus kõik kordub, kus ei paista midagi rõõmsat.

Praegusel ajal on raske aru saada, kuipalju mõjutab väline ja kuipalju sisemine. Piirangud pole ju hetkel nii hullud, peaaegu kõike saab justkui teha, aga ikka on pandeemia tunne. Ikka tundub, et maailm on kriisis või selle lävepakul. Samal ajal on mu sees veel suurem kriis. Oma elutegevuse mõtte otsimise kriis. Ühtepidi otsin, aga samas tunnen ennast jube passiivselt. Ootan, et midagi juhtuks. Vastutust ei võta. On väiksed asjad. Nagu taliujumine, see on endale hea tegemine ja annab võimsalt tagasi. Mul on mingi ähmane pilt, kus ma olen kuskil Eestist kaugel, soojas kliimas, reisin ringi või olen ka pikemalt paigal ja kirjutan lugusid. Mul on päevikud varasemast, äkki oleks aeg neid avaldama hakata? Mulle tundub hea avaldada hiljem, siis kui aega on mööda läinud, pole enam nii hirmus. Kui aga kuskil Facebookis teha postitusi, siis need peaksid just olema värsked. Või kas peavad? Kunagi lugesin internetist Wittgensteini päevikuid, mida avaldati jupikaupa aastakümneid hiljem. Nii et võib justkui rõõmu tunda, et mul on töö. Pärast seda ka vaba aega, et tegeleda endaga. Ilmselt läheb kergemaks. Ilmselt oleks parem vähem juua. Ikka ma tunnen seda soovi saada elust lahti, hakata parmuks, olla vaba. Vaba oma ütlemistes, tegudes, julge. See, kes ma tegelikult olen. Avatud elule. Olen seda hetkiti tundnud. Avatust. Valmisolekut astuda kontakti. Praegu on peas enamasti stress. Selle üle, kuidas küll saada tööl hakkama. Mida kõike peab tegema... Kas seda ei saaks teha kuidagi kergemalt? Ei tohi unustada, et ega keegi mind seal kinni ei saa hoida. Võin alati minna. Nii nagu nemad võivad mind alati lahti lasta. Mul ei ole kohustusi. Vaatame natuke veel, proovin vastu pidada. Nii et kuigi see aasta... ei ole nagu midagi erilist toimunud. Eelmine aasta oli lõbusa joomise aasta, kuid lõppev üha nürima joomise aasta. Koduse üksi joomise aasta, mis üha rohkem hävitab. Tekitab kasvavat kahetsust ja tunnet, et see pole õige asi. Mõtlen reisidele Indias, kus ei joonud ja kus ka kohalikud ei joonud. Nad ikka on reipamad seal oma kehvades oludes.