Jälle nädalavahetus, raske aeg. Liiga palju on vaja teha ja tegelikult tahaks puhata. Keha on kange. Tahaks venitada, joogat teha. Samas tahaks hakata ka jälle trenni tegema. Ainult istun. Vanaema ootab külla. Vana hea sõber ootab sünnipäevale. Samas on pooleli kursus antiikmütoloogiast, vaja homme kirjand kirjutada. Järgi vaadata puudutud loeng, kaks ja pool tundi. Ei teagi, kas siis kassida kodus või üritada midagi teha. Energiat ei ole. Väsinud olemine.

Ei oskagi midagi rohkem öelda. Tühjus. Pinge, muremõtted. Piinlik, et siin sellisena olen. Hädalisena. Tõesti suur katsumus! Nädalavahetus üle elada... Juhe on täielikult koos. Tegelikult peaks välja minema. See aitab päeva käima saada, ega muu ei aita. Siin istuda ja mõelda – mõttetu. Liiga suur on see koorem, mis kõik nädalavahetus peaks olema. Ma ei teagi õieti, mida ma sellest ootan. Oma elu, oma rahuldustpakkuvat elu, aga see kõik on iga kord nii teistmoodi, kui ette kujutan. Kujutan ette, et olen rahul ja õnnelik, elan oma parimat elu, aga tegelikkus? Tegelikkus on madalseis. Mõnes mõttes ka vist läbinägemine, kui mõttetut elu ma elan. Tööpäevadel ei ole aega sellele mõelda, siis tegutsen. Olen rattas, kuid nädalavahetus toob välja tühjuse, igasuguse eesmärgituse, mis valge loori või uduna mu elu ümber on mässitud.

Olen täna napisõnaline. Ärkasin kell 7. Kui tööpäevadel on raske pool 9 voodist üles saada, siis täna ärkasin kell seitse. Õnnestus uuesti uinuda.

Ei midagi, ei midagi enam. Olen ennast ära kurnanud. Millega? Istumisega? Vale tööga? Milles asi? Miks ma nii läbi olen? Alates sellest ajast, kui päevatööle läksin olen laupäeviti rivist väljas. Tööpohmakas. Kas see on kõigil nii? Kas see on normaalne? Ma ei jaksa midagi teha. Aga mis elu see on? Kui nädala sees on töö ja nädalavahetusel puhkan tööst, siis ei olegi ju näiteks sõpradele ja perele aega. Vanaema kutsub juba pikemat aega külla. Aga mul on kas koroona, töö või olen lihtsalt liiga väsinud, et linna piirile sõita. Ootan, et isa tuleks. Lubas tulla ja aidata dušisegisti ära vahetada. Pidi hommikul tulema, mitte enne kümmet. Nüüd on juba pool 12. Tuleb siis, kui tuleb. Aga ma ei taha enam kodus olla. Tahan minna tuiama kuhugi. Või noh, ei taha, aga mis mul muud üle jääb. Kui kodus olemine ajab hulluks, siis ei ole mõnus siin oodata. On see ärevus? Või mis raskus see on? Enam pole niipalju joonud ka, võiks ju parem olla juba. Xanaxiga on ka parem, võtan igal hommikul pool tabletti ja enamasti sellest piisab. Miks mul sitt olla on? Elu kuidagi lohiseb. Ärkan, ei taha süüa, teen midagi kuni on ühtäkki väga lahja olla, siis söön. Ei taha, aga peab.