Oeh. Ei taha jälle kurtma hakata. Laupäev tiksub vaikselt oma rütmis. Kuidagi kõhe on. Keegi rääkis, et päikesetorm. Ma ei tea, kergelt õõvastav on olla. Ei suuda enam kodus olla, mõtlesin Hiiumaale sõita. Saaksin seal ehk ka tööd teha järgmisel nädalal. Olla looduse keskel, mere ääres. Mõjub äkki hästi? Rammestunud olek. Siiski vist pakin koti ja lähen. Või jään koju pikutama? Lähen kuhugi Tallinna randa? Ei, ma ei suuda järgmist töönädalat siin teha. Ümberringi on kesksuvi, sõidan ikkagi Kõpusse ja siis vaatab edasi. Mis mind tagasi hoiab? Mingi seletamatu hirm. Tavaliselt lähen põnevusega, nüüd on nagu mingi kahtlus. Tahaks minna, tahaks ära saada siit, aga ometi pole ka kindlustunnet. Ma ei kujuta ette, kuidas seal tööd on teha, aga ju on okei. Kui ei olegi, eks siis sõidan homme õhtul tagasi. Kui pole üldse netti või mõni muu mure. Vähemalt olen proovinud.

Igapäevane masendunud olek. Ju see ikka millegi tagajärg on. Tuttav, kes lõpetas mõned kuud tagasi nädala sees joomise ära, rääkis, et 3-4 nädalat oli raske ja tujutu olla. Nii olen ka mina täiesti tujutu. Pole mingit pealehakkamist. Võtan selle sõidu ikkagi ette, mis mul muud üle jääb. Üle aasta on möödas viimasest käigust. Mäletan, et siis tööd ei teinud ja hakkas paari päevaga isegi igav. Võib-olla on täitsa hästi tasakaalus, kui päeval teen tööd ja õhtul uitan ringi. Vähemalt saan linnast ära. Olen siis zombi, kui olen. Olen siis pool meest, kui olen. Ma tean, et see on jube mõte, aga kui lugesin öösel uppunud poisist, siis esimene mõte oli, et vedas tal, pääses. Kui edasi mõelda, siis on muidugi kahju, eluinstinkt tuleb vahele. Ei tahaks surra, aga tahaks pääseda. Masendusest. Ta oli 17 ja sündinud seega 2005. aastal. Ma ei kujuta ette, mis tragöödia see on perekonna jaoks.

Mõtted said otsa. Jäi vaid seisund. Tühised sõnad, mis kerkivad edasi nagu vaht pärast joa laskumist. Kuidagi tiksub kõik edasi nagu see oleks lõputu. Kuidagi on ikka kõhe nagu mind ohustaks miski. Ma ei ole ikka leppinud töölkäimisega. Ohverdada valdav osa oma päevadest kellegi äri edendamisele. Muidugi, maailmas on väga palju töötuid, kes tahaksid olla minu asemel. Aga ma otsin ikka väljapääsu. Lõppude lõpuks ma ikkagi tahan olla nädala või paar Hiiumaal, kui et terve suve Tallinnas. Seega on minek. Kui on juba huvi, järelikult on ka vajalik. Kasvõi selleks, et tagasi tulla. Tais suutsin teha plasttooli peal kaks nädalat tööd, suudan ka Hiiumaal mingi pingi peal laua taga. Aeg ongi pakkima hakata, kell 5 läheb buss. Paar tundi, et poes käia ja pakkida. Võtan kaasa tatart ja tuunikala konserve. Ostan vast ka makarone ja mingit tomatikastet. Sellega peaks hästi hakkama saama. Hommikusööki saab kohapealt. Tegelikult oleks puhkust vaja. Olemine on nii lahja ja väsinud, kuigi olen paar nädalat korralikult maganud ja peale töö pole suurt midagi teinud.

Mida lugemiseks kaasa võtta? "Reis öö lõppu"? Või lihtsalt e-luger? Või lisaks ka mingi kergem raamat? Midagi tuleb alati võtta, isegi, kui väga ei loe lõpuks. Murakami on peaaegu läbi, seda pole mõtet kaasa vedada, kuigi tahaks lõpuni lugeda. Loen seda juba veebruarist saati. Raamatukogus tiksub viivist. Sain selle uue raamatuna, kuid see oli minuga Tais ja näeb juba üsna kapsas välja, võib-olla pean neile uue viima? Kuigi see oli Tehnikaülikooli raamatukogust, kus ilukirjandust keegi väga ei laenuta peale minu. Okei, pakkima ja teele, tuleb kokku viis tundi bussis, praamis ja marsas.