Ta võtab sust kinni ja lahti enam ei lase. Paks moor, jämeda kämblaga neelab sind endasse. Proovi sealt välja saada.
Ma ei tea, mis see
oli, aga ma olen märkamatult juba kolm ööd siin Ristnas telkinud, päeval tööd
teinud, õhtul jooksnud ja jalutanud, täna käisin mustikametsas ja tõmbasin
välja esimese puugi.
Kuidas sul läheb?
Kus sa omadega oled?
Ma kuulan tuulekohinat.
Külitan telgis ja proovin siin õhkmadratsil oma kirjutamisteraapiat läbi viia. Ebamugav
on. Klaviatuur on võõras ja asend, küünarnukkidel, pole ka see, mida vaja.
Tagasi laua taha ei taha minna, sest seal ma juba olin kaheksa tundi ja juba on
ka jahe ja tuuline. Jah, tuuliseks on läinud siin poolsaare tipus. Õnneks telk
on veidi metsatuka varjus, tuuled lähevad napilt mööda. Ei teagi, mida öelda.
Kohati on imelik olla siin avaruses. Iga päev vähemalt korra on ka õnnetunnet –
milline privileeg pääseda linnast siia looduse keskele. Pole muidugi minu koht,
puhkeküla, aga siiski üsna armas. Meri muudkui kohiseb. Ängistust on ikka, aga
masendust, mis linnas tülitas, vist vähem. Mulle meeldib, et saan kogu aja olla
õues. Loodusjõudude meelevallas. Pole suvist toas istumist. Pärast tööd saan
joosta või niisama jalutada. Homme on jooksupäev. Üle päeva katsun ikka käia.
Ujumas ka. Matchisin Tinderis ühe Kärdla tüdrukuga. Pärit Hiiumaalt, aga kolis
vanaemaga Tallinnasse ja kasvas seal üles. Nüüd on kuu aega taas Hiiumaal
elanud. Töötab Kärdlas Hiiumaa muuseumite teadurina. Ei tea, kas saame kokku
ka? Eks ma küsin, vaatame, mis ta arvab. Ilmselt siis, kui tagasi kodupoole
hakkan minema, aga ei tea, millal see juhtuda võiks. Siis, kui üle viskab. Lisaks
ilusale loodusele on siin ka üksildust, äralõigatust, kurbust. Kaua ma siin
telgis vastu pean? Enamus turiste siin tulevad ja lahkuvad järgmisel päeval.
Või hiljemalt ülejärgmisel. Ma olen olnud kõigest mõned päevad, aga juba hakkab
tekkima püsiasuka tunne. Siinse personali jaoks olen ma ilmselt mingi veider
turist, kes telgib üksi aianurgas, mändide all. Personal on üks 16- või
18aastane poiss, kes välimuselt meenutab natuke Kurt Cobaini, tema stiil
vähemalt. Õlgadeni heledad juuksed ja pearätik. Lisaks on veel kaks põhilist samas
vanuses tüdrukut. Kõigile neile on iseloomulikud laiad pleekinud riided, suured
pusad, introvertne loomus. Kiirustamata täidavad nad oma töökohustusi, mida ei
paista olevat üleliia palju. Ülejäänud aja tsillivad nad tühjades majakestes, istuvad
telos ja löövad lihtsalt aega surnuks.
Kuigi siin inimesed
pigem ikka teretavad, siis tuleb välja, et eestlased ei ole ikka üldse teretaja
rahvas. Tavaliselt ühmatakse mingi poolik silp vastuseks või tõstetakse küll
pilk, aga mingit vastuteretust ei toimu. Või siis naeratatakse tagasihoidlikult
ja hääletult. Mis on täiesti okei. Tänu külastajate vaiksele loomusele on siin
nii rahulik ja segamatu.
Kindlasti on mul
hea meel, et linnast pääsesin. Ei tahaks üldse tagasi veel minna. Ja ei peagi.
Võin vabalt nädala veel olla. Kõik toimib. Kui ainult ilma peaks. Muidugi
tahaks päikesepaistet ja sooja, aga kui ei saja ja külmemaks ei lähe, siis on
ka juba täitsa talutav. Tuul muudkui puhub. Lained vahutavad. Sellekandi
rikastel on siin ilusad majad, erinevad ja omamoodi lahendused, ilusat värvi Porsched.
Kõik see ei kriibi silma, on maitsekas ja loodusega enamasti arvestav. Aga
siiski, rahalõhna on siin tunda. Tahaks näha ka ehedamat Hiiumaad. Vanu
talusid, maid. Vaest elu, maaelu, mitte Kalamaja rahva suvituskohti. Tuul
kohiseb nii nagu oleks suure mühiseva 8realise magistraaltee servas. Aga
tegelikult on see meri, mis ennast unustada ei lase. Kas ma unustan kunagi
sind? Vaevalt, jääd ikka kummitama ja kriipima mõte, et pole ammu sinust midagi
kuulnud. Või lähen oma eluga edasi ja ei mõtlegi enam sulle? Unustan su ära?
Loodan vist, et tuul pühib pea mõtetest puhtaks. Nii ja naa, midagi ta muudab.
See pidev õuesolek ja õhtused jalutuskäigud. Tunnen juba, kuidas aju hakkab
teisiti tööle. Loomingulisemalt. Hakkab leidma uusi sõnapaare, mõttealgeid,
fantaseerima. Kui annan endale looduses aega ja õhku, siis hakkab looming ise tekkima.
Seda ongi vaja. Praegu töö piirab, aga õhtul on siiski natuke aega, kui tahta. Kas
ma tahan? Puiklen vastu, aga eks ma tahan ikka. Ma ei saa rahu, kui ma ei täida
neid lehti. Lähen omadega pahuksisse. Siit mu loovkirjutamine, teraapiline protsess,
kus saan ühenduse sinuga. Aitäh selle eest. See tähendab mulle palju. Ma ei
tea, mida sina vajad, aga ma vajan seda tühjaks rääkimist. Madalad pilved jõudsid
kohale ja väljas on tavatult hämar. Kesköö ka läheneb. Aeg unenägudemaa uks
avada ja kaduda nii kaheksaks tunniks.