Valge lehe hirm, takistus, millest saab läbi minna lihtsalt alustades. Kuidas läbi minna depressioonist? Iga lugu on erinev, aga mulle tundub, et oma roll on nii keskkonnal kui ka kunagi kätteõpitud mustritel. Samas on raske midagi lõplikku öelda, sest on ka inimesi, kes näiteks 40ndate eluaastate lõpul kogevad seda püsivat kurbust esimest korda elus. Nii et ka hetkeolukord mõjutab. Elusituatsioon.

Sel nädalavahetusel olen tubli olnud, hoidunud alkoholist, aga ikka ärkasin üles kurbuses. Hall ilm ja üksindus. Peab välja minema, kellegagi kohtuma, midagi tegema, see aitab. Õnneks ma ei ole kojujääja tüüp, vastupidi, kodus olemine muutub nii talumatuks, et pakin kotti ujumispüksid ja rätiku, raamatu, ja lähen teen midagi, mille käigus saan värsket õhku, erinevaid lõhnu, liikumist, keskkonnavahetust. See leevendab. Ma ei tea, kas ravib, sest see tuttav rahutus tuleb ikka ja uuesti. Minu puhul käivad kurbus ja ärevus käsikäes, märkamatult läheb üks üle teiseks.

Kuulasin, kuidas üks munk, Ajahn Brahm, rääkis rahutusest. Soovitas temasse sõbralikult suhtuda nagu näeks head sõpra. Uurida, mis ta teha tahaks. Või siis proovida, kui suureks saab rahutust ajada. Veel ütles ta, et rahutuse ajal on alati ka rahu. Selles mõttes, et psühhootiliselt rahutu inimene näeb välja hoopis teistmoodi, kui kerge ärevuse all kannatav.

Pime päev. Olen taas tantsimisest kõrvale jäänud. Ei teagi, kas ei taha enam käia või mis toimub. Täna õhtul oleks võimalus minna. Vist ikka peaks käima. Vähemalt ajutist unustust tantsimine pakub. Ilma selleta on veel nüridam. Keha liigub vähem, füüsilist lähedust ja sooja kontakti on vähem, jääb ainult samade mõtete kordumine.

Sain eile onuks, vennal sündis tütar. Eile päeval mõtlesin veel, et sõidaks neile külla, pole ammu käinud, aga hiljem selgus, et umbes samal ajal Kirke sündiski.

Ilm on tõesti väga pime. Võtta jälle ratas ja minna kuhugi? Kirjutamata artiklid tuletavad ennast meelde. Homme on taas tööpäev, õudne mõeldagi. Samas tulevad tööülesanded, pole aega mõelda...

Mirtasapiin aitab välja magada, aga ega hommikul üles ei saa. Lõuna on juba käes, aga ikka on veel uni silmis. Ajahn Brahm soovitas veel teha kodust nii meeldiv koht, et ei tahagi kuhugi minna, siis saab rahulikult kodus olla. Ma ei tea... Neli seina hakkavad ikka ahistama. Kuigi oma tõetera selles on, ma ei tee peaaegu midagi, et kodu mõnusam oleks. Kui teeksin, siis võib-olla tõesti oleks parema meelega rohkem kodus.

Eks see lohutab, et ma pole ainus. Paljud kurdavad, et saabuvad kurjad ilmad on neid tasakaalust välja lükkamas. Ilm mõjutab, keda rohkem, keda vähem. Tööpäev võiks koos pausidega kesta kuskil kuus tundi. Kella kolmest viieni vähemalt minul küll enam mingit erilist tootlikkust pole. Mõte on väsinud, nokin vaikselt midagi teha, saadan mõne kirja, vaatan tuhmil pilgul tööfaile. Üritan veenduda, et kõik on kontrolli all ja pole midagi olulist unustanud. Värsket mõtlemist nõudvad ülesanded tõstan järgmisele päevale, sest enam ei jaksa kirjutada ega analüüsida.

Töö pole kunagi nii jube, kui sellele mõtlemine. See pühapäevane järgmise päeva kujustamine on alati mitu korda hirmsam, kui tegelikkus.

Samas mis mul siis viga on siin? Soe kodu, kapid toitu täis, huvitavat lugemist.

Timo, allkorruse naaber on kuhugi kadunud. Nädal tagasi käisin tal külas ja ta ei öelnud, et plaanib kuhugi minna. Midagi on ilmselt juhtunud, sest lahtine rõduklaas, mille taga ta enamasti istub, on kinni lükatud ja õhtuti ei põle korteris tuled. Peaks talle helistama. Igasugune suhtlemine tundub vaevarikas. Nagu ka enda mullis olemine. See ongi nii kummaline, kuidas külmas meres käimine muudab seisundit 180 kraadi. Pärast ujumist on iseenesest olemas avatus maailma suhtes. Lihtne on suhelda ja toimetada. Seega tulekski seda teha võimalikult vara, et aeg, kui istun kurbuses, ei sööks ära tervet päeva.

Eile päikeselises Paljassaare rannas sattus minuga sama pingi peale riideid vahetama väike seltskond, kaks naist ja üks keskkoolipoiss. Muidu oli rand meeldivalt tühi. Ujusin seal mõned minutid. Naised käisid korraks vees. Üks kommenteeris pärast ujumist, et ma olen täielik hüljes ja pakkus endatehtud õunakooki. Sain neilt teada, et oli rahvusvaheline ujumise päev.