Käisin üle paari aasta joogatunnis. Peab ikka käima, korra nädalas on hea rütm. On tunda mõju, inspiratsiooni, mis ma tunnist sain. Krija õpetajatel on laiem joogafilosoofiline taust. Saab harjutusi, mida ise teha ja küsimusi, mida endalt küsida. Tuleb ka taipamisi. Tund, kus ma käin, pole suunatud niivõrd füüsilise keha krija hatha asanatele, vaid näiteks keskendumise ja emotsioonide vabastamise harjutamisele. 

Täna on täielik roidumus. Soovimatus midagi teha. Peab vist ikkagi raamatukokku roomama. Teine võimalus on trenni minna, ujuma või suusatama. Kirjutada eriti ei taha. Trenni võiks teha, aga sedagi ei viitsi. Midagi ei viitsi. Aga eks see muutub. Olen kahel õhtul alkoholi joonud. Annab tunda. Mõte on kuidagi krambis. Eilse joogatunni mõju vähendas kindlasti pärast joodud pool pudelit veini ja õlu. Hommikul ärgates oli pool purki veel alles. Unerohtusid ka sekka ja ongi kehva une saladus leiutatud. 

Kohvi ei tohiks ka niipalju juua. Väsitab ära. Lõpuks ei saa ilma selleta midagi tehtud. Midagi organismis muutub laisaks. Tujutu ja võimatu. Algatusvõime puudub. Katsun ennast hoida. Nädalavahetuse võtta rahulikult. Võimalusel käia suusatamas, looduses. Eks see talv rõve ole. Selge see. Õhtul käisin veel õuebasseinist läbi, mõnus rahulik. Nullkraadine õhk tundub nüüd väga soe ja sõbralik. 

Oijah, kas on üldse mõtet kuhugi minna? Või just peaks minema? Tahaks tagasi voodisse heita. Aga ega ma rahu ju seal ei saa. Võiks ju kohviga turgutada, aga see teeb ärevaks ja tekitab vajaduse rahustite järele. Tahaks olla normaalne. Mitte normaalne inimene, aga toimida ilma abiaineteta. Usun, et igapäevased harjumused on kõige olulisemad. Korra nädala võib mäkis ennast üle süüa. Palju see ikka mõjutab. Aga kui iga päev kohvi juua, siis sel on kindlasti suurem mõju pikaajaliselt. Nagu ka rahustitel. 

Uni hakkab natuke peale tulema. Võib-olla tõesti pisut magada? Õhtul kell kaheksa on tantsutund. See läheb tavaliselt üle aja. Ma olen õhtuks liiga väsinud, kui päeval ei puhka. Midagi mulle meeldib ka raamatukogus käimise juures. Kui tuleb väsimus, siis saab seal niisama passida. Ikkagi kuidagi ausam tunne. Konutan laua taga, ümber on veel teisigi, kes pea maas igavlevad. Mingil hetkel muutun jälle erksamaks, teen midagi. Vastan vähemalt inimestele või vaatan midagi huvitavat. Mis kõige olulisem, õhtul on hea koju tulla. Pole kodus ära istunud. Vaid raamatukogus. 

Huvitav on see jaanuari lõpp. Peagi selgub, kas hakkan taas tööl käima. Pea pool aastat on möödas viimasest töötamisest. Sellisest igapäevasest. Nüüd juba tahaks midagi teha küll. Eks tantsutundides käimine muutuks raskemaks. Õhtuni üleval olla, minna kella kaheksaks tundi, kui kaheksa olen juba ärganud.