Ma näen teed välja. Paremuse poole. Mu madalseis astub ühte jalga aastaaegadega. Sügisel ta süvenes, kuid nüüd, viimastel päevadel on taas parem. Regulaarne liigutamine. Ikkagi seesama kõigile teada nõuanne - trenn. Koos piisava unega. Ometi on ärevus sees. Ebamugav ärevus. Eile, kui tundsin ennast puhanult, läksin ikkagi sellele tuttavale liimile. Peale tantsutundi oli janu. Tegin neli õlut, mida polegi niipalju, aga selle käigus olin vist pea viieni ülal. Toimetasin mingeid asju, aga see ei loe. Kella kaheksast oli uni läinud. Süda lööb ebaharilikult kiirelt. Lähen peagi raamatukokku. Artikleid koostama. Õhtul on üle paari aasta taas esimene joogatund. Olen selle osas põnevil. Peaks aitama tasakaalustada veidi rütmist väljasolekut. Aga! Ma näen teed välja sellest puntrast. Ma tõesti ei taha kõike ilmaga seostada, aga nii paraku on, et kui on mõni harv päikeseline päev või peale pakast mõni plusskraad, siis on ka kohe kuidagi lihtsam olla elus. Ja ikkagi joomise vältimine ja regulaarne trenn. Nädalavahetusel ei joonud, kui pühapäevaõhtused õlled pereringis välja jätta. Väiksest pohmellist sain lahti järgmisel päeval suusarajal ja jääaugus. Eile õhtul käisin tantsutrennis, shuffle´s. Tund aega kardiotrenni, äge. Pärast oli päris okei. Aga tänane olek pole. Järelikult tuleb alkoholi vältida. Iseeneest on ju hea, et pole enam seda igapäevast harjumust teha minimaalselt mitu kanget kokteili. Jube on isegi mõelda sellisele harjumusele. Kui see kestis, siis oli see kas meeldiv või vajadus. Nüüd on küll olnud juba pool aastat enamasti kehv olla, kuid sellest suur osa on kindlasti olnud taastumine kahest eelnenud tööaastast. Katsumine vabaneda halbadest harjumustest. Palju on olnud niisama vahtimist ja magamist. Imestasin, kuidas ma iseseisvalt ei suuda üldse midagi peale hakata. Ega ei tahtnudki midagi teha. Õnneks oli rahalist puhvrit, et niisama ringi kolada ja voodis pikutada. Leidsin taas üles hobid, tantsimise. See sügis-talv on olnud talisupluse kordi kõige rohkem. 

Lülitasin wifi välja. Näen, kuidas korduvalt kipun ikkagi avama mõnda netilehte. Nii head ideed tekivad, huvid, mida tahaks internetist otsida. Pääseda sellest kirjutamisest. Isegi mitte pääseda, aga sahmerdada ringi, tõmmata erinevat infot peale. Hommikul tuleb energia kasutada ära töö tegemiseks. Soovitud asjade kirjutamiseks. Hiljem võib lugeda ja uurida muud. Muidu pole pärast enam jaksu vaimselt pingutada ega keskendumisvõimetki. 

Tulin kõhuli joogamatile. See aitab. Kehal on parem ja peab aeg-ajalt liigutama. Taimer tiksub samuti.

Sain äsja kõne ühelt naisterahvalt ettevõttest, kuhu kandideerisin juba detsembri alguses. Mitu vooru on selja taga, nüüd kutsuti vestlusele. Võib-olla on hea, et sain ära teha video CV ja kodutöö. Nüüd on neil minust mingi pilt silme ees. Mis on mu tugevused, nõrkused. Olen tegelikult väga põnevil. Asjad on liikuma läinud. Eile sai üles mu elu esimene audiolugu, millega olen täitsa rahul, kuid mis oli paras väljakutse. 

Mind huvitaks uuel võimalikul töökohal see, kas kuu Euroopas kaugtööd on paindumatu reegel või on erandid mõeldavad? Armastan väga Aasiat ja katsun sinna jõuda igal aastal vähemalt paariks kuuks. Kuidas senine praktika on olnud? 

Uhh, jäin kujutlema seda palgatöö asja. Olen siiski väga optimistlik. Näen, et kõik on võimalik. Eeldan seda. Kui pole, eks siis vaatab edasi. Eelmises kohas oli koguaeg hull tempo, söömaski ei jõudnud käia või kui olid kontoripäevad, siis teinekord ei jõudnud kolleegidega rääkida, sest ülesandeid oli rohkem, kui ühte päeva mahtus. 

See selleks. See on nüüd möödas ja haavad vist ka lakutud. Nüüd olen targem. Usutavasti oskan paremini enda piire tajuda. Kui töö võtab üle, siis võtta endiselt rahulikult või kui see pole okei, vahetada seltskonda.