Reisimine. Sattusin Newyorkerist lugema, võiks öelda, reisimise vastast artiklit. Läbi ajaloo on olnud turismi kriitiliselt suhtujaid. Erinevad mõttekäigud olid: reisivad need, kes ei suuda tunda. Või need, kelle kujutlusvõime pole piisav - vist oli Pessoa. Veel üks reisimise taganttõukajaid on soov muutuda. Artikli autor viitas suurele turismiteemalisele antoloogiale, kus toodi välja, kuidas reisimine muudab aga ennekõike võõrustajaid. Ta jagas mälestust Abu Dhabist, kus külastas mingi linnuliigi haiglat. Seal sai pilti teha, lind õlal. Tegu oli küll lindude raviasutusega, kuid seinal olid mitmed tunnustused kirjaga: excellence in tourism. Seejuures on vägagi küsitav, kuipalju muutuvad turistid, kes vaatamisväärsusi külastavad. Küll aga viitas ta ühele tuntud inimesele, jällegi ei mäleta kellele, võib-olla Kantile, kes olles samuti suur reisimise kriitik, elu jooksul vaevu lahkumata oma Königsbergi kodust, õigustas reisimist juhul, kui kuhugi on vaja minna. Näiteks elukutse või mõni muu praktiline eesmärk on teele asumise põhjuseks. 

Kuigi ma ise hindan reisimist väga, ei kahetse ühtegi ja läheks hea meelega uuesti, siis hea meelega jätan ruumi ka arvata teisiti. Artikkel algab sellega, kuidas "mulle meeldib reisida" ei ütle inimese kohta mitte midagi, sest pea kõik armastavad reisida. Kõik ei pea reisima. See on muutunud nagu mingiks ettevõtmiseks, mida peab aastas korra või võimalusel kaks tegema. Turist olemine on tänapäevase elu osa. Kui seda ei tee, võivad tuttavad küsida, et miks nii. Miks teie ei käi reisimas? Selle osas olen ma küll kriitiline. Ma ei arva, et kõik peavad reisima. Eriti kui kaasnevad ebamugavused - ja reisimisega kaasnevad alati teatavad kannatused -, ei kaalu üles plusse. Kui kohalik köök käib närvidele, elanikud ajavad marru, ootamine lennujaamas põhjustab piinasid jne, siis äkki tõesti see pole see väärt kulutatud aega ja raha? 

Ma tunnen, et reisimine muudab mind paremaks inimeseks. Ei, seda tegelikult ei tea. Ei tea, kuidas teised mind näevad ja kuipalju reisimine muudab. Ütleme siis nii, et avardab maailma. Iseasi, mida ma sellega pihta hakkan, aga ma olen rahul. Võiks öelda, et ma isegi vajan seda, ma lähen elevile, külastades kohalike söögikohti, ööbides võõrastes voodites, hingates sisse teisiti lõhnavaid paiku ja käies tundmata radu. Meeldib väga ka see, kui ei tea, milliseks eesootavad päevad kujunevad. Määramatus loob ideaalse pinnase seiklusteks ja millekski uueks. Ma ei taha teada ette reisiplaani, ei koostagi seda. Samas ikkagi ma ootan, et lisaks ebamugavustele leian ka meeldivat. Muidu oleksin ilmselt pettunud. Ma ei taha minna uuesti näiteks Filipiinidele, kus pikemalt viibides hakkab häirima (minu jaoks) maitsva toidu puudumine. Kuigi seal neid autentseid saari, kus turiste eriti ei käi, on väga palju. 

Praegu aga vist tuleb tööle minna, üritada natuke raha kõrvale panna ja siis mõne aja pärast vaadata uuesti, mis võimalused avanevad. 

Täna hommikul ärgates mõtlesin, et see säästmine ja investeerimine, millega ma tegelen, see on muidugi mõistlik. Teisalt aga on elu ettearvamatu. See pole mingi kindel asi, et ma vanaduspõlve või isegi homset päeva näen. Kui lükata unistused, elu, mida tegelikult elada tahaks, kuhugi tulevikku ja kindlustada majanduslikku tagalat, siis see on mingis mõttes ka väga sinisilmne tegevus. Naiivne usk homsesse ja endast selles. Illusioon on see majanduslik mõtlemine. Teisalt muidugi põhjustab raha puudus ilmselgeid kannatusi. 

Lehekülje lõpuni on veel natuke minna, aga lõpetan siinkohal. Olen mõtetega juba tulevikus, kujutlen kanatiibu külmkapis ja kuidas ma need peagi austrikastmes ära küpsetan.