Mõned päevad jäävad vahele. Vähemalt mitte nädalad. Palgatööl jäi nädalaid. Nüüd vähem, aga ma ei tea, kumb parem on? Sattusin ÕS-is mingi sellise üteluse otsa: haavakoor on mõru, kuninga leib kibe. 

Eilsest hip-hopi tunnist on jalad mitte valusad, aga annavad tunda. Trennipäevadel vähemalt peaks magneesiumi võtma. Seda enam, et sel nädalal on kolm tantsutrenni järjestikulistel päevadel. Lähen otsin midagi apteegist. 

Tahaks juba tööle hakata. Täna tuleb artikli kirjutamise päev. Loo kirjutamise päev. Tunnen seda. Küsimus on ainult selles, kas teha seda kodus või mitte? Kodus või raamatukogus? Kas võin kodus hulluks minna? Või suudan? Raamatukogus on vist kindlam? Praegu tundub, et saab ka kodus. Teen enne ühe jalutuskäigu. Toon magneesiumit ja siis läheb lahti. 

Tundub, et täiskuuhullus on möödas. See oli päris jube. Ma ei tea, kas see oli täiskuuga seotud, aga väga ärev ja vastik oli sel nädalavahetusel. Nüüd on nagu natuke rahulikum, hallatavam. Elatav. Üleelatav. Aga saigi see õudus üle elatud. 

Veidi lõhkise küna ees. Okei, see väljend ei tähenda seda, aga ei suuda otsustada, kas minna raamatukokku või mitte. Kodus on lihtne teha kiirelt väike söök-jook. Aga samas on ka sada muud asja, mis tähelepanu muule võivad tõmmata. Parem siis ikka välja. Raamatukogus midagi muud pole nagunii teha. Seal saab paremini. Ja kui seal ka ei saa, siis ei saa kuskil.