Nüüd, kus peod on peetud, tahaks olla töökas ja normaalne. Ei, mitte normaalne, aga no vähemalt elada elu, mis pole üks pikk pidu purjakil olles. Teha põnevaid töid. Eile istusin ühe meediaväljaande väikses hubases kontoris, kirjutasin mitu tundi. Ega järjest ühtevalu kirjutada jõuabki kõige rohkem 3-4 tundi, kuni aju väsib. Lihtsalt tuleb arvestada, et kui tahta, või vähemalt luua selleks võimalus, olla sel ajal produktiivne (vihkan seda sõna – mis parem oleks? Tootlik? Ei! Viljakas) siis ei saa päeva muude asjadega ära hakkida. Olgu need siis välised tegurid nagu mingid kohustused või siis enda halb planeerimisoskus või näiteks laiskus. Vahel tundub oluline minna kuhugi... ma ei tea, poodi mingeid juurvilju ostma. Siis sõbraga rääkida telefonis tund aega või mis kõige sagedasem: internetis seosetult tuulata. Viimasele võib minna põhimõtteliselt kogu päeva hea energia mõne tunniga ära. Hea energia all ei pea ma silmas midagi esoteerilist, vaid lihtsalt seda aega, kus on jaksu süveneda, tegutseda, ilma et see oleks piin. See on kõige olulisem minu jaoks. Et kuhu see aeg läheb. Kui pidutseda, korralikult, siis seda aega pole muidugi mitu järgnevat päeva. Aga ju siis on pikkadel pidudel ka mingi väärtus minu jaoks. Kindlasti on! Aga ka tagajärjed, mis on rasked üle elada. Kõledus, üksinduse tunne, hirm, kohati suur hirm, kohati vaikselt hõõguv, aga mitte palju meeldivam hirm.  

Aga mis sellest. See on nüüd möödas. Täna on neljapäev. Eile kannatas tööd teha. Täna peaks ka elurõõm vaikselt tagasi tulema. Võib-olla jõuan külma vette, võib-olla ka tantsutundi. Tuleb esimest korda minna Tallinna Ülikooli inglise keele tundi. Ma ei oota seda. Kui põnev see ikka olla saab. Kaks ja pool tundi istumist ilmselt. Aga kes teab, äkki on äge. Mulle meeldib, et kursus algab nüüd talve teises otsas. Novembris võiks olla eriti raske ennast motiveerida kohapeale minema. Nii et elame-näeme. Kokkuvõttes paraneb kindlasti inglise keele oskus, loodetavasti on seal ka hääldusele rõhku pandud. Ingliskeelseid tekste lugedes on see osa nagunii eest ära läinud, praktikat saab aga harva. Muidugi võiks ise tekitada neid praktika võimalusi, aga kui ei räägi kellegagi, kelle emakeel on inglise keel, siis väga ei õpi ka. Ma isegi ei taha jõuda aktsendivaba või inglisepärase häälduseni. Ma võin vabalt rääkida nagu ida-eurooplane, aga ma tahaks, et rõhud oleks õigete kohtade peal ja hääldus põhimõtteliselt õige. 

Teine, tüütum teema, on töötukassa. Vast läheb ladusalt nagu seni. Paari tunni pärast konsultant helistab. Ei teagi, mis ma talle rääkima peaks. Kindlasti on midagi tegemata. Äkki jõuan nüüd enne veel ette võtta? Vot mõni päev lähebki päeva parim energia töötukassa tingimustest arusaamisele. Ilma et lõpuks midagi aru saaks. Kui küsin ega siis ka alati selget vastust ei tule. 

Aga mis siin ikka istuda. Üks, millest ei saa üle ega ümber Eesti või üldse Põhjamaade juures on sotsiaalse elu puudumine. Ma ei oska üldse enam hinnata seda õhtust kodus olekut. Isegi, kui jõuan suhteliselt hilja ja enne magamajäämist on sisustada tunnike-kaks. Jah, lugeda on okei, aga mingist sotsiaalsest aspektist jääb puudu. Mulle meeldib olla oma peas, oma maailmas, aga samal ajal tajuda elu enda ümber, inimesi, kellega võin iga hetk kontakti astuda. Selline vallatu, kuid siin pimedas maanurgas vist võimatu soov. 

Mulle on meeldinud, kui korteris on mõnda aega elanud lisaks minule paar üürnikku. Paari kuuga tüdineb ära, aga vahetevahel on imetore, eriti, kui on hea läbisaamine. Tulla õhtul koju, vahel rääkida juttu, vahel mitte. Teinekord on keegi süüa teinud. Võimalus kontaktiks on alati olemas. Aga võimalus ka oma tuppa tõmbuda. Fantastiline. Selline see elu peakski olema. Aasias on nii võimalik elada. Tihti muidugi väike toake on ilma lauata, aga tegelikult väga sageli ka lauaga. Kui toas on konditsioneer, mis Tais ja Balil isegi odavates ööbimiskohtades reeglina on, siis saab seal vajadusel jahedas süveneda. Aga kohe, kui astud välja, on elu. Söögikohad, kohvikud, soojus, Aasia lõhn, suve lõhn. Vahel vihmamärg, sageli lõõskav. Alati lärmakas. Alati on elu. 

Ega midagi nii väga keerulist ju pole. Teha piisavalt tööd, leida kliente, kirjutada artikleid. Nii nagu mul üks klient on, kellele kirjutan igakuiselt paar artiklit. Leida mõni veel ja siis juba polekski vahet, kus elada. Siis oleks väga lihtne võtta vastu otsus olla mõni kuu mujal. Oluline on säilitada rahavoog ja see ei tundu nii keeruline. Tahab töö tegemist, enda müümist. Tegevusi, mis mulle ei meeldi. Aga kokkuvõttes ei ole keeruline. Indoneesias elab umbes tuhande euroga kuus ära. Siin on mu kulud, juhul kui korterit välja ei üüri, umbes viissada.