Hommik. Kell on pool üksteist. Pool üheksa tööle hakata? Kõlaks ju hästi. Kirjutama.
Lähen nüüd nonstop lõpuni? Või panen eelmise lause lõpu punkti? Lähen nüüd lõpuni. Jah, see kõlab hästi. Tingimusi ei pea vast panema. Vaid et lähen lõpuni. See veendumus kannab. Ma olen kirjanik. Ja ma kirjutan. Lõpuni. Ma ei pea ennast selles veenma. Olin terve nädalavahetuse pai.
Vahel tulevad meelde momendid pidudelt. Need, mida pole hea tunne meenutada. Isegi midagi ei pruugi olla juhtunud. Ise tean, et olin midagi teinud ja tantsisin julgemalt kui muidu. Äkki keegi sai aru? Äkki kõik said aru? Äkki mitte keegi? Aga see tunne, mis kaasneb. Ei saa unustada, et tundele eelneb mõte.
Juba üritasin netti minna. Õnneks olin wifi välja lülitanud. Nolanilt just lugesin (iroonilisel kombel) instagramist, et tal pole nutitelefoni. Teadsin seda varem. Kasutab nuputelefoni, kui vahel on vaja. Ise kommenteeris, et see annab talle võimaluse mõelda. Palju ta ideid tulevat tegevuste vahelisel ajal. See on aeg, mis tänapäeval täidetakse telefonis olemisega.
Kadusin korra netti. Kahetsen. Seal lähevad minutid, tunnid, ise märkamata. Pärast on pea paks. See on niiii halb. Väga halb. Mitte ainult see aeg, mis seal läheb, vaid ka energia, mis kulub. Kui raske on pärast midagi alustada.
Eile öösel vaatasin taas lende. Polegi nii kallid. Taisse. Aprillis. Teisalt ikka on ka. Mingi 600 edasi-tagasi. Kui teeniksin nagu varem, siis poleks raske seda raha leida. Aga ma ei teeni. Ega tee nii. Nüüd olen vaba. Juba augustist. 9 kuud mida teinud olen? Depressioonis olnud. Tantsinud. Tohutult aega lihtsalt... mulle ei meeldi see sõna, aga vegeteerinud. Mis see on? Minu puhul antud juhul vist ikka depressioon. Mingi vaheala. Midagi õpetlikku on siit kindlasti kaasa võtta. Tahan juba väga tegutseda. Miskit teha.
Teha enda asja. See tähendab, midagi, mis tuleb minust. See oleks kõige ägedam. Olen seda alati üritanud või vähemalt igatsenud. Mida ma selleks vajan? Usku endasse. See on tegelikult olemas, kuskil. Vahel rohkem pinnal vahel peidus. See on normaalne. Mida veel? Vajan hommikuid. Ärgata ja hakata kirjutama on üsna lihtne minu jaoks. Täna oli täitsa okei. Sõnastasin eile või üleeile sõbraga rääkides ühe oma eesmärgi, et tahaks veel ärgata hommikuti hea tujuga. Seda pole ammu juhtunud. Usun, et see on võimalik. Peab olema. Muidu muutub elu juraks. Või noh, depressiooniks. Mingit tegutsemist ja rõõmu sellest ei saagi vist siis tunda. Lähen aga edasi.
Olin terve nädalavahetuse pai. Oli igav. Ei suutnud teha, mida tahtsin. Esmaspäev tõmbab kuidagi paremini käima. Eriti kui on olnud vaikne nädalavahetus. Nii et jah. Võib-olla see derpessioonist läbiminek ikkagi aitab. On paratamatu peale spiidirallit. Hispaania kärbse manustamist. Äkki ma ikkagi saan kuidagi nii. Läbi selle. Leida taas rõõmu. Varsti tuleb kevad. Reisiisu pole kuhugi kadunud. Tahaks rohkemgi kui varem. Võiks vabalt minna ka kevadel. Aga hea küll. Las ta olla. Vaatame. Võib-olla aprillis väike Maroko ots. Näiteks. Eriti kui seal surfata saab.
Elame-näeme. Eks ikka tahaks Bangkokis maanduda. Vaadata seda linna taas. Saada temaga lähemalt tuttavaks. Istuda jälle taksode ehk rollerite tagaistmetel, tuisates ühest linnaosast teise. Peaks lugema veel Bangkoki kohta. Uurima, kus on ägedad kohad. Mis seal viimased arengud ongi. Lehekülg niimoodi vaikselt täitub. Kirjutaks veelgi, kuid raamatupidaja ootab dokumente. Pean ühe arve välja saatma. Ja Töötukassa jaoks kandideerima ja otsima ametikohti.
Nii et jah, tegemist jagub. Õhtul on inglise keel. Taas on kodune töö veel tegemata. Väike essee tuli kirjutada. Pole mõtet lasta seda AI-l teha. Mida ma sellest õpiksin? Mitte midagi. Pigem teha ise. Kas jõuab. Kas minna raamatukokku? Siis juba võiks minna sealt otse linna. Ja sealt tantsutundi. Vahele jääb väike paus. Ei, jään vist ikka veel täna koju.
Ma ei teagi, miks? Oot, aga ma pole ju väljas käinud. Jalutuskäik raamatukokku võikski olla ju see. See vaheldus, see väike liikumine, mis ka vaimu turgutab. Jah, ikkagi lähen. Praen paar muna ja lähen. Saan seal söögi teha, kui peaks vaja olema. Kodus jõuaks ikkagi rohkem teha. Ma ei tea ka siis... Pole mõtet liiga palju mõelda. Väike muna. Ja eluga edasi. Sellerimahl! Enne kui lõplikult närbub.
Jah, see oleks nagu hea päeva algus. Kohv on joodud. Kõik on tsill. Äkki närvikava on parem, kui ei tee igasugust sitta. Ja äkki saan xannist ka lõpuks lahti. Sellega kaasnevad madalseisud, aga pikas plaanis on ju vägagi väärt.