Eile õhtul self-care Reconnect stuudios. Kellelegi meenus metafoor, et inimliku ühenduse otsimine on nagu sahisevate raadiolainete vahelt õige jaama otsimine. Ühendus on kuskil olemas, tuleb see leida. See on oluline, sest kõige hullem koht, kus olla, on täielik lootusetus. Kus tundub, et ühendus pole võimalik. Ikkagi vist on võimalik. On kindlasti. Siis on see koht, kus ma olin pärast reisi, kui aimasin, lootsin ja teadsin, et kuskil peab olema veel inimesi, kes soovivad ühendust luua, koos olla ja teha. Tuli välja, et on tõesti, nii ma Reconnect Studiosse jõudsin, teadmata, mida sealt eest leian. 

Nii ta läheb. Midagi on vist ajus ikka katki, aga ma ei tea mis ja seetõttu usun, et see saab korda. Ma ei tea, miks pärast pikka magamist on tohutult katki olla, hea, et psüühika üldse koos püsib. Kõige hullem, kui samal ajal on ärev ja peaaegu nagu unenäoline, kontakt reaalsusega kuidagi õrn. Nagu siis, kui peaks keset ööd järsku tõusma ja ei saa pimedas toas suurt midagi aru. Selline ebaadekvaatne tunne, aju nagu üritaks välja lülituda, mitte sisse. Ei aita külm vesi ega miski muu. Ja siis magad veel ja ikka on sama hull, kui mitte hullem. Tavaliselt päeva teises pooles läheb paremaks. Õnneks, jumal tänatud. Saab kuidagi pildi ette, tekib mingi kognitiivne ja füüsiline võimekus mingiks ajaks. See on umbes paar tundi ja siis kipub tulema suur uni. Kui võimalik, siis magan. See on ainus ravi, mida ma endale määrata oskan. Kui on väsimus, siis magada. Ja uskuda, et läheb paremaks. 

Täna oli natuke optimistlikum ärgata. Pisut, aga siiski. Taas pärast umbes 12-tunnist und. Kuidagi püsti ja kuidagi proovida tegevusi. Õrnalt vist läheb optimistlikumaks, helgemaks. See on kõige hullem, kui meeleolu on külm ja kõle, lahtiühendatuse tunne maailmast. Siis on raske. 

Kõige kummalisem on see, et kuskil ikkagi on need saared. Teised saared. 

Väga hea koht, kus olla, on mitte saarena, vaid ühendusetundes. 

Söön hommikust ja siis lähen rattaga teele. Vaja käia korra sõbra juures ja hea ongi, võtan arvuti kaasa ja saan eksamiteks õppida kuskil väljaspool kodu. Vaheldus või nii. 

Igasuguseid eksiteid on ikka läbi käidud. Tundub, et praegune aeg on ka pikemat sorti rännak. Muidugi on võimalik, et eksimine ongi elu. Et seda ei saa muuta, kuhugi pole kohale jõuda. Võib-olla ainult muuta, kuidas seda vaatan. Võib-olla ma olen oletan ja ette kujutanud, aga elu nügib ikka mingis suunas, millestki aru saama. Ja võib-olla sellega ma tegelengi. Kõik muu on butafooria. 

Poes käimine, asjade otsimine, elu mõtte otsimine. 

Kõlab labaselt, üks taas internetis nähtud sõnum, aga on jäänud päevadeks minuga: fuck it, do whatever feels like you.