Õudus on ikka see kirjutada üritamine. Millegi ettevõtmine. Aga see on teada. See on isegi raamatutes kirjas, et see on sageli kohutav kadalipp. Või kadalip? Ei teagi, kuidas see kirjutatakse, vist ikka kahe p-ga? Nojah. Ja olen aru saanud, et oluline on asju lõpetada. Muidu ongi algus, inspiratsioon, siis see katsumuste saabumine. Ja kui kuskil pooleli jääda, siis ei saa seda head tunnet, mis tekib, kui midagi on lõpetatud. See on mu põhilisi takistusi, tuleb uus idee ja see vana ei taha kuidagi enam edasi minna, ei tundu huvitav. Saavadki ainult need asjad lõpetatud, mis on kellelegi lubatud. Sest kokkuvõttes pole ju midagi nii ületamatut. Tuleb lihsalt läbi minna sellest vastikust etapist. Seda aga ei juhtu naljalt, kui pole kedagi, kes ootaks mingit kindlat asja. 

Varsti on sünnipäevale minek. Rohkem ei jõuagi täna midagi vist teha. Surm on olla küll. Aga ei midagi hullu. Üks neist hommikutest, kui probleem tundub selles, et mingit suuremat raamistikku pole. Midagi, mis hoiaks koos. Öeldakse vahel, et kõik on illusoorne ja võib-olla polegi elus võimalik sellist püsivat tuge leida – kogu asja olemus on otsing ja kohale jõuda ei saagi. Sel juhul tundub muidugi, et pigem siis selle kahtlase ja pidevalt muutuva protsessis olemisega sõbraks saada. Aga siiski, kuidagi väljakannatamatult kaoses on praegune elukorraldus. Ikkagi tahaks mingit raami, mingit saani, kus teistega koos kuhugi poole purjetada. Mingeid kaugemaid eesmärke. Ühe päeva lõikes on kõik nii nagu ikka. On kergeid hetki ja tunde, samal päeval võib olla väga vastik ja vaevarikas – see kõik on okei, käib asja juurde. Aga igatsus on mingi suurema eesmärgi või mõõtme järele. Midagi, mis näitaks natukenegi mingit teed. Kas kuidagi on võimalik aru saada, et mis rajal ma üldse olen? Natukenegi valgustada? Olgu see või illusoorne, peaasi, et mulle sobiks, et ma usuks.