Kodus. Tagasi kodus peale rattatiiru. Töötu, plaanitu, ohtlikult eksinud. Keegi mind ei vaja. Pean ikkagi ise endast midagi tegema. Ikka see kirjutamise plaan. Püsin vaevalt koos. Peojärgne kass. Ootan, millal unerohi mõjuma hakkab. Üksiolemise haprus. Ma ei tea, kust läheb piir, millal on väha ja millal palju. Millal ma lihtsalt kardan ja millal on tegu signaaliga, et peaks ennast hoidma? Kindlasti on mul hetkel masendus, sest ma ei näe mitte mingit lootust. Tunnen igatsust läheduse järele. Tunnen, et midagi on puudu, olen viimastel päevadel peojärgsest solgiaugust läbi roomanud. Pannud ennast ise raskustesse, mis tavaolukorras oleks kliiniline hullumeelsus ja mitmed häired. Kuidagi püsin koos, loodan magada ja ärgata ilusamasse maailma. Ei, kõik on ju ilus, mida ma vaatan, lihtsalt see ilmaolekutunne on nii sööv. Kuidas välja tulla depressioonist? Tundub, et antidepressandid ei mõju. Kõigepealt võtsin ühtesid, nende kõrvalmõju oli nii tugev ärevus, et hakkasin võtma igapäevaselt rahusteid. Siis vahetati antidepressante, nende positiivne mõju pole ka vist veel ilmnenud, nüüd juba kuu või rohkem rahusteid, vist on sõltuvus tekkinud, sest pole päevagi ilma nendeta saanud... Mu järgmine missioon on nendest välja saada. Olen lugenud Eminemist, olen lugenud internetist ka teiste lugude kohta. Okei, praegu pole veel nii hull, aga benzode sõltuvus viib vajaduseni neid päevas mitukümmend tükki neelata, et üldse ennast normaalsena tunda ja sinna ma jõuda ei taha.
Mulle meeldivad tabletid, ma olen alati tahtnud proovida ja võtta asju, mis mind kammivad, mis aitavad tunda ennast mõnusalt, otsinud inimesi enda ümber, kes mõtleksid samamoodi... teisi sõltlasi. Samas teades, et pikas plaanis ei saa see mind õnnelikuks teha. Mida ma siis otsin? Seda rõõmu, mida ma muudmoodi ei oska leida? Või draamat? Kindlasti! Mida rohkem actionit, seda enam lugusid, mida jutustada. Kardan hakata liiga vara elama nagu igav vanainimene. Kas mitte niipaljude elud peale ülikooli lõppu juba ei pöördu üksluisesse korduvusse? See pole minu jaoks. Ma tahan seksida avalikes kohtades, käituda ebakonventsionaalselt, aga pradoksaalsel kombel jääda selle juures märkamatuks, mitte olla äratuntav.
Mulle meeldivad tabletid, ma olen alati tahtnud proovida ja võtta asju, mis mind kammivad, mis aitavad tunda ennast mõnusalt, otsinud inimesi enda ümber, kes mõtleksid samamoodi... teisi sõltlasi. Samas teades, et pikas plaanis ei saa see mind õnnelikuks teha. Mida ma siis otsin? Seda rõõmu, mida ma muudmoodi ei oska leida? Või draamat? Kindlasti! Mida rohkem actionit, seda enam lugusid, mida jutustada. Kardan hakata liiga vara elama nagu igav vanainimene. Kas mitte niipaljude elud peale ülikooli lõppu juba ei pöördu üksluisesse korduvusse? See pole minu jaoks. Ma tahan seksida avalikes kohtades, käituda ebakonventsionaalselt, aga pradoksaalsel kombel jääda selle juures märkamatuks, mitte olla äratuntav.