Lõpuks hakkas parem. Ärevus on endiselt kohal. Aga tundub, et selle kolmepäevase joomise tagajärjed hakkavad vaikselt üle minema. Juba ma kannatan olla. Mugav on toas ja õues peale neid päevi, kus kõik oli hirmus ja tundus väljapääsmatu. Pikutasime sõbraga rannas, külm põhjatuul silitas varbaid, suutsime enam-vähem liivaluidete vahele ennast ära sättida. Käisin toiduputkast friikartuleid viineritega ostmas. Stroomi rand - paradiis maapeal. Nii võiks kõlada hüüdlause. Või siis: Stroomi rand - ruumi kõigi jaoks. Ole sa või pederast. Sest tõesti, nii nagu eilne tinderideit mulle teatas, asuvat linnuvaatlustorni lähedal geide rand, kuhu viib väike jalgrada läbi roostiku. Tunnen nüüd vajadust selgitada, et mul pole pedekate vastu midagi. Pigem tunnen nendega isegi kokkuhoidvat tunnet, sest nad on ka tihti mässumeelsed ja originaalsed nagu minagi.

Tagasi koju sõites nägin teepeal palju ilusaid naisi ja läksin väga kiima, tohutult kiima, talumatult kiima. Lõpuks ühest tüdrukust mööda sõites käis peast läbi mõte, et mis oleks, kui ütleks talle seda. Et ta on nii seksikas. Ja mul tekkis soov teda sealsamas nikkuda. Sõitsin temast aeglaselt mööda. Ta blondid juuksed ja must outfit, liibuvad püksid ja nahktagi ning keha nende all tundus vastupandamatu. Ma ei öelnud midagi ja kohe kirusin ennast selle pärast. Et miks ma siis pole autentne ja ei ütle, mis toimub. Tahaksin ju teada, mis ta vastaks. Ma ei ründaks teda. Ma lihtsalt mõtlen, et kas on võimalik, et... mõtle, kui ta oleks ka samal ajal räigelt kiimas ja mõtleks, et lihtsalt tahaks keppida kellegagi. Kui olin juba tee ületanud nägin teda teiselpool kõndimas. Ja mind näris nii kohutavalt see, et meist ei saanud nikkuvat paari. Sõitsin koju poolkõva riistaga, tundes kurbust, et nii paljude naiste seast, kes siin linnas elavad, pole nagu eriti kellegi juurde minna. Need, kes tunnevad minust huvi, need pole üldiselt mulle atraktiivsed. Tahan vaid nende lähedust, kes mulle ei vasta või on muudmoodi külmad. Kurb oli minna reede õhtul toidupoodi ja siis koju. Linnas on ilmselt korralik möll, aga katsun ennast hoida, ei taha homme jälle ärgata pohmelliga ja oodata selle üleminekut. Pelgan ka linnaminekut plaanidega kedagi kohata, kuid tegelikkuses ei julge võõraid kõnetada ja lõpuks olen üksi üksiku taksojuhi autos teel koju. Tahaksin balti jaamas võõra tüdrukuga, kelle nime ma ei tea, kellega ei räägi sama keeltki, suudelda, minna moskva rongi kupeesse, võtta teda seal, tulla ja seejärel teda hüljata.

Mis saaks edasi? Ma ei tea, jooks valget veini või viina ja lõpetaks ikka pohmelli ja ühega kahest, kas igatsuse või kahetsusega. Lõppude lõpuks piinavad mind ühtemoodi nii need naised, kellega olen maganud kui ka need, kellega mitte. Kes on meeldinud, need jäävad ikka kummitama. Võtsin pool tabletti unerohtu, et reedeõhtuse üksindustundega toime tulla. Linnas on jälle peod toimumas, kuskil on inimestel lõbus, sebitakse, armutakse, mängitakse, kellelgi on lõbus, kuskil on ilusad tüdrukud ja keegi leiab tee nende südamesse ja mis veelgi olulisem, jalge vahele. Kuskil õues täna öösel kepitakse, autodes, trepikodades, hämarates tagahoovides, räpaselt ja loomalikult. Surudes ja andudes naudingutele. Kuid enamus on lihtsalt lädramälus, alkoholijoobes ning võib-olla on rohkem isegi neid vahekordi, kus mehel hästi ei seisa või ta ei tunne midagi ning naisi, kes oksendavad ja homme ei mäleta sellest midagi, see ei tähenda midagi ja sellest ei jää midagi, peale kerge kahetsuse. Patused naudingud tõmbavad mind praegu rohkem, kui miski muu. Ihad, mis nagu jäljed nõuavad, et ma neisse astutakse nagu juhuvahekordadesse.