10. juuni
Sõitsin K juurest hommikul rattaga koju, tegin põike randa, kus polnud veel kedagi peale üksiku sörkija, õhk seisis, lainetust polnud, kerge meeldiv jahedus, mida olen üha rohkem hindama hakanud. Ei tea, mis selle eilse masendushoo põhjustasid, võib-olla tõesti vihmane ilm. Kõige hullem, et selle keskel olles ei aita nagu miski. Olukord tundub väljapääsmatu. Veel õhtul uinudes olin murtud mees. Täna ärkasin päikselisse hommikusse ja kuskilt oli saabunud kergus. Hommik tõesti on õhtust targem. Aga mida teha nende masendavate päevadega? Ega vist polegi muud, kui kuidagi üle elada. Mängin selle Skulskajalt saadud mõttega, et inimene peabki depressioonis olema. Sest elu on raske, elu on kannatusi täis. Kui vähegi millessegi süübida, siis mida rõõmustavat sealt leida on?
Lugesin peale ärkamist natuke Schopenhaueri "Elutarkust". Tundub, et selle lugemine võiks mulle kasu tuua. Seal ta kirjeldab inimesi, kellel puuduvad vaimsed huvid ja kes otsivad igavusele leevendust šampanjast ja austritest, hasartmängust ja meelelahutusest; ja siis neid, kelle jaoks jõudeolek on rikas, sest loomupoolest kalduvad nad filosoofilistesse mõtisklustesse. Muidugi tundsin ennast ära, aga peab ka ütlema, et jõudeolek on minu jaoks siiski tihti väga raske. Pole nagu huvi millegi vastu ja selle omaduse poolest liigitun pigem vaimsete huvideta inimese poole. Mul on palju raamatuid, mida tahaksin lugeda, aga eilsel vihmasel suvepäeval vaid magasin ja sõin. Lõpuks, suutmata enam taluda seda tuba täis etteheiteid, läksin jalutama kuni ka see tüütas. Päeva tipphetkeks kujunes tantsutund. Täna on esimene päev pooleteise nädala jooksul, kus ma ei tunne ääretut väsimust ja vastupandamatut soovi ära vajuda. Loodetavasti midagi muutub, muidugi on see seotud antidepressantidega. Praegu on nendest tüli olnud rohkem, kui kasu. Ometi ei taha ma järgi anda ja lõpetada. Ikka loodan, et need midagi teevad. Viimasel ajal näen väga realistlike ja selgeid unenägusid, loogilisi olukordi. Näiteks täna öösel, et K. mõistis mind hukka ja kandis mehena täielikult maha, oli minus lõplikult pettunud. See oli justkui eilse masendava päeva finaal, eilse korduv tunne oli madal enesehinnang, enda tundmine väärtusetuna. Unenäos keerati sellele vinti peale ja leidis aset filmilik stseen, mis polnud kuidagi abstraktne nagu unepildid tavaliselt. Nii et pigem on antidepressantide võtmisega depressiivsed episoodid sagenenud. Selliseid kirkaid helgeid positiivseid päevi pole olnudki. Enne rohtude võtmist neid ikka oli. Nüüd on uute antidepressantide neljas nädal. Nädala pärast peaks positiivne efekt juba ilmnema ja kõrvalnähud taanduma, kui mitte, siis tuleb jälle vahetada.
Veider on kogeda seda kiima vähenemist. Eriti viimasel nädalal on see juhtunud. Varem ikka kui juhtus, et polnud neli-viis päeva masturbeerinud ega seksinud, siis tuli see peale pidurdamatu iha ja vajadusena. Lihtsalt ennast tühjendada, et saaks edasi elada. Nüüd, esimest korda elus on see tung äkitselt peaaegu kadunud. Ikka soovin lähedust ja kardan üksindust ning vaatan tänaval ilusatele tüdrukutele järgi, riist mingil määral funktsioneerib, aga pole enam seda ääretut kiima, mis kogu olemise üle võtab. Isegi raske on pornot vaadata, sest see tundub rõvedam, kui varem ja vähem erutavam. Varem kiimasena Pornhubi minnes tundusid sealsed videod nagu aken taevasse, jumalike naudingute maailma. Nüüd pean pingutama ja väga valima videosid, et üldse kõvaks läheks. Esimest korda elus ei tõmba mind fantaseerimine kolmekast käima. Ühest küljest on elu rahulikum, aga päris nõme ka, kui enam ei lähekski kiima. Olen nagu liiga ruttu vanaks saanud, liiga vara minu jaoks. Mul on veel kõvasti keppimist ees.