Ei ma kindlalt olen nendest rahustitest mingis kerges sõltuvuses, ei mäleta, millal viimati päev vahele jäi. Aga eilne kepp aitas. Jook ja kepp pluss suveilm ja rattaga ringisõitmine. Ja see oli hea kepp, uue inimesega, täis peaga, aga väga tundlik. Aitas unustada M.-i. Alkohol ikka liidab, muidugi vahel ka seda, mis ei vaja liitmist, aga loob lähedust, isegi, kui see on hommikuks läinud. Ma olen vaatamata spirituaalsetele praktikatele samasugune tänapäeva kärsitu inimene, kes tahab rahuldada ihasid ja pigem praegu kohe, kui pikas plaanis. Peo eufooria, kui silmad on naermisest pisarates, on see, mida tahaks kogeda. Fuck that, muutusin mingiks peo filosoofiks. Kellele seda ülevaadet vaja on?

Täna pole rahusteid võtnud. Kui joon, siis pole vaja, kui aga on hommik, kerge pohmell ja hõre olla, siis tahaks kõige rohkem võtta, et taltsutada ängi, osata kuidagi olla. Sest pohmellipäevadel ei oska, ei taha lugeda, töö tegemisest rääkimata. Välja minemise mõttest juba hakkab vahel laup higistama. Eks ma muidugi käin ka väljas. Kuhu viimased kaks tundi kadus? Ei tea... Tahaks randa minna, samas võiks ühe tööasja ka ära teha, mida homme viitsin veel vähem teha. Kirjutada artikli, vähemalt leida teema ja saada teadmine, et on jäänud vormistamine. Paarkümmend minutit võtaks see ainult. Ei taha üldse enam kirjutada hetkel. Tahaks süüa hoopis. Ja siis vist randa minna, kuigi see minek tundub isegi tüütu. Ei teagi, mis pohmellipäevadel on tervislikum, kas liikuda ja elada või siis lebada mõnusalt. Kõige kahjulikum on kindlasti sellele aktiivselt mõelda.

Vanaisa, kes 84 sai, nentis, et aastal pole ajaühikuna enam mingit tähendust. See pole enam aeg, läheb nii kiiresti. Kujutlesin, kuidas see on tema jaoks nagu silmapilgutus, mille kestvust pole mõtet mõõta.

Rannas oleks tõesti hea rahulik. Kasvõi selles esimeses, kui kaugemasse ja ilusamasse ei viitsi. Uskumatu, ma ärkasin nii vara üles ja juba pool päeva läbi. Joomine ja võõrastes voodites magamine võtab ikka korraliku aja. Mitte et ma midagi targemat oleksin teinud... Nendel joomarluse nädalatel, milleks juuni on kujunenud, olen vahel mõnda jooksjat, heas vormis ilusat tüdrukut näinud ja mõelnud, kerge igatsusega, et ma suutsin ka seda teha, käia üle päeviti jooksmas. Higi voolas, vorm paranes, tuju oli hea. Nüüd aga olen mingis mõttes elav laip, mingis mõttes tavaline hästifunktsioneeriv ja sotsialiseeruv alkohoolik.

Nii nagu pidutsemine viis mind kümme aastat tagasi sinna südalinna tänava kommuunikorterisse, nii on praegu toimunud midagi sarnast, tekkinud on oma uus seltskond, milles on elu sees, seda elu toidab alkohol, aga miski minus ütleb, et see on seda väärt. Võib-olla mul on lihtsalt mõnus. Täna on selline päev, kus ma vihkan iga oma lauset. Iga lause tundub juba seda kirjutades vale. Mitte sisult, aga sellelt, kuidas ta välja näeb, kuidas need sõnad kõlavad, paistavad, on. See keel tundub mulle täna kole, kohmetu ja võimatu, see font jälestusväärne, aegunud, surnud. Need lõigud nagu haiseksid kooperatiivisuvila kopituse järele. Kus on elu? Ma ei ole hea planeerija, mis puudutab pidutsemist või joomist. Eks ma õhtuks olen jälle traksis, aga täna jäi Roostale minemata, sest üldse ei tahtnud seda pohmas peaga palavat autosõitu. Rattaga oli see-eest mõnus mööda tühja Telliskivi tänavat alla veereda. Jah, mulle tundub, et pean ikkagi välja minema, see on parim, mis saab juhtuda. Stroomi või Paljassaar, eks paistab. Pelgan seda, et seal on ainult venelased ja tunnen ennast võõrana. Eelmisel aastal käisin ka jaanilaupäeval Paljassaares, siis oli töögraafik nii tihe ja ainult kaks vaba päeva, nii et otsustasin linna jääda, Paljassaares oli rahvast küll, aga jah, ainult venelased. Mingi osa minust ei taha korrata sinnaminekut, tunda seda üksindusetunnet, mida ma kujutlen, et võiksin seal tunda. Jah, lükkasin tagasi kõik plaanid veeta õige eestlase kombel jaanipäeva, kuid üksi tunnen ikka, võib-olla tunneksin ka mujal. Roostal oli isegi deit kokkulepitud, üks tinderi profiili järgi äge naine koos sõbrannadega.

Aga mis teha, see joomine ei soodusta hommikusi minekuid, oleksin hakkama saanud, aga lihtsalt ei viitsinud. Kuskil jahedas rongis veel, aga autos... Jah, joomine vähendab entusiasmi kainel ajal, aga mitmekordistab seda purjus olemise ajaks. Actioni-sõltlasena imestan, et alkoholi võlusid varem juba ei avastanud. Ma ei teadnud, et kui regulaarselt juua, siis hakkab meeldima. Ja ega tänagi vist pausi vahele ei jää. Kange džinntoonik on hea viis saada kodust välja. Edasi läheb juba kuidagi iseenesest.