Mingi piir tuli ette. Ärkasin täna ja tundsin üle pika aja sügavat kurbust. Mis selle tõi? Võib-olla eilne S-i nägemine. Sõitsin rattaga talle vastu, ütlesime tsau ja uhasin kohe edasi, hilinesin tantsutundi. Tegelikult vist oli see kohtumine nii ehmatav, et isegi, kui poleks kuhugi kiire, oleksin võinud samamoodi reageerida. Väga üllatav mulle endale. Ta meeldib mulle ja olen tahtnud teda juba eelmisest sügisest saati näha, endal tal erilist huvi ei tundu olevat. Ütlesin talle sügisel, et kui ta ei taha suhelda, siis öelgu. Siis ta ütles, et tahab ikka. Ometi nüüd ei midagi. Sügavalt solvav on, kuidas ta ei võta ühendust minuga, kuigi võimalusi oleks. Mida ma siis üldse jahmerdan? Ma ei tea. Ta meeldib ja sellepärast alandan ennast üha uute kutsetega kohtuda. Nii ka seekord. Temas on midagi erilist, mida ma pole kelleski teises näinud. Raske on teda unustada, aga raske on ka hommikul ärgata ja mõelda, kui väga tahaksin temaga kohtuda, ometi pole see võimalik. Ohjah, las see teema jääb, ei jõua sellega praegu kuhugi.

Selle asemel, et voodis kurvastada ajasin ennast välja ja tegin väikse jooksutiiru, õhk oli suvevihmane, õitearoomidest paks. Otsustasin, et lähen saarele. Kohe tekkis tuhin sisse. Vaja pakkida, rongiaeg on välja vaadatud, aga kuidas Riisiperest edasi saan? ilmselt bussiga. Kui kõik plaanipäraselt läheb olen õhtuks saarel telkimas. Tundsin kogu kehaga, kuidas vaheldust on vaja. Välja on vaja saada sellest korterist ja linnast. Kuhugi mujale, ehk tekivad ka teised mõtted, natuke avarust. Mingi imedemaa see muidugi olla ei saa, küll aga on mulle sisse kirjutatud vajadus liikuda ja rännata ja just seda ma tegema hakkangi. Mul on natuke raha, mul on aega. Võtnud vastu otsuse minna, tekkisid kohe uued küsimused: mida kaasa võtta, mida jätta. Tunnike on aega pakkida, õige aeg alustada. Saan kirjeldada inimesi rongis, uusi muljeid, on sul ka midagi muud lugeda, kui mu jõudeelu siseheitlusi.