Nägin unes, et pildistasin päikeseloojangut.
Eile peale tantsutundi tundsin ennast nii hästi, et sõitsin rõõmsalt Frenchysse, kuidagi õnnestus maksta kolme veini eest, aga juua vähem. Vähemalt oli lõbus. Enam ei karda inimesi. Mõnus oli istuda õues ja juua. Oleks veel olnud, aga töö ootas ja need mõned järelejäänud unetunnidki olid ohus.
Nüüd olen tööl uimane ja tahaks hoopis juua. Vist on siis hea, et tööl olen. M. kohapealt on ka veidi parem, ei mõtle talle enam nii nagu eile. See on ikka väga hea, kui saab teha tööd, mis meeldib. Mis mulle meeldib? Igipõline küsimus. Viimasel ajal on tantsutunnid parim osa päevast. Jooga ka. Tööl tunnen nagu oleksin lõksus. Samas vaadates ringi, kõik nagu toimetavad, teevad midagi. Minul on mu mõtted siin, tantsutunnid, rattasõidud ja mõned väiksed rõõmud veel, aga seda, mille pärast ärgata ja mida õhtuni tahaks teha, seda pole ma leidnud.
Hommikul käisime ühes Raplamaa suures viljakuivatis, polnudki varem nii hiiglaslikku sattunud. Kõik need korrused, linnusuled, tuul, mis läbi seinaavade vaikselt liikus palaval hommikul. Siiski ei saanud üle mõttest, et kui peaks seal väljasurnud kunagises hiigelkuivatis ise elama ja seal muru niitma, siis suitsiidist hoidumine kujuneks väljakutseks, ühena paljude seast. Proua, kes meile vastu tuli oli ääretult pettunud, et me just sel suvel tulime, muidu pidi kõik olema ilus ja korras, aga murutraktor läks katki ja trimmeri said nad alles üle eelmise päeva õhtul. Ma ei hakanud talle ütlema, et tegu on postapokalüptilise linateosega, mille jaoks otsimegi mahajäetud kohti. Kõik tahavad oma kodukanti näidata klanituna. Nagu tihti juhtub, siis ka see proua arvas, et me tulimegi filmima, aga tegu oli ühena mitmetest eelretkedest, kus tutvutakse kohaga, tehakse pilte ja alles hiljem otsustatakse, kus filmida.
Nurga tagant ilmus nähtavale kange sammuga vanem mees, kes tundus kohalik meistrimees. Kujutasin ette, kuidas tema trimmerdab ja proua riisub heina kokku. Ainult niidumaa ongi tänavu tehtud, ütles proua.
Kui noorem mees, kes hoonete eest vastutas kohale jõudis, siis jutustas naine talle sama loo sõna-sõnalt: väga halb ajastus, tavaliselt on nii ilus, traktor läks katki, alles said trimmeri.
Kas sul on ka tööl keegi, kelle juuresolekul sa tunned ennast ebamugavalt? Professionaalselt võite isegi hakkama saada, isegi üksteist austada, aga olemise resonants on nii erinev, et on ületamatult ebamugav. Mis seal siis on psühholoogiliselt? Kas ta kujutab mulle isafiguuri? Imelikul kombel vist jah. Kardan oma isakujusid, isegi, kui nad on mulle eeskujuks ja õpetajateks. Olen seda teemat lahendanud, aga mitte vist päris lõplikult. Isa enam ei kardagi, talle julgeksin öelda. Võtab ühe minuti, et muuta oma elu, kuid otsus selleni võib võtta aastakümneid.
Mu elu ainus probleem on, et võtan seda enda eluna. Enda elu on koorem. See enda on üleliigne, kõik muu muidugi ka, aga kellegi teise jaoks mul pole midagi viga. Enda on viga.
Külastasime ka Tallinna Vanglat. See mõjus kuidagi mitte nii hullult, kui Rummu tuuline väli. Veider disain, seinale püstiselt pandud päevavalguslambi ribad ja ebastandardsed, isegi kunstilised lahendused ukse-esistel vihmakatustel.
Eile peale tantsutundi tundsin ennast nii hästi, et sõitsin rõõmsalt Frenchysse, kuidagi õnnestus maksta kolme veini eest, aga juua vähem. Vähemalt oli lõbus. Enam ei karda inimesi. Mõnus oli istuda õues ja juua. Oleks veel olnud, aga töö ootas ja need mõned järelejäänud unetunnidki olid ohus.
Nüüd olen tööl uimane ja tahaks hoopis juua. Vist on siis hea, et tööl olen. M. kohapealt on ka veidi parem, ei mõtle talle enam nii nagu eile. See on ikka väga hea, kui saab teha tööd, mis meeldib. Mis mulle meeldib? Igipõline küsimus. Viimasel ajal on tantsutunnid parim osa päevast. Jooga ka. Tööl tunnen nagu oleksin lõksus. Samas vaadates ringi, kõik nagu toimetavad, teevad midagi. Minul on mu mõtted siin, tantsutunnid, rattasõidud ja mõned väiksed rõõmud veel, aga seda, mille pärast ärgata ja mida õhtuni tahaks teha, seda pole ma leidnud.
Hommikul käisime ühes Raplamaa suures viljakuivatis, polnudki varem nii hiiglaslikku sattunud. Kõik need korrused, linnusuled, tuul, mis läbi seinaavade vaikselt liikus palaval hommikul. Siiski ei saanud üle mõttest, et kui peaks seal väljasurnud kunagises hiigelkuivatis ise elama ja seal muru niitma, siis suitsiidist hoidumine kujuneks väljakutseks, ühena paljude seast. Proua, kes meile vastu tuli oli ääretult pettunud, et me just sel suvel tulime, muidu pidi kõik olema ilus ja korras, aga murutraktor läks katki ja trimmeri said nad alles üle eelmise päeva õhtul. Ma ei hakanud talle ütlema, et tegu on postapokalüptilise linateosega, mille jaoks otsimegi mahajäetud kohti. Kõik tahavad oma kodukanti näidata klanituna. Nagu tihti juhtub, siis ka see proua arvas, et me tulimegi filmima, aga tegu oli ühena mitmetest eelretkedest, kus tutvutakse kohaga, tehakse pilte ja alles hiljem otsustatakse, kus filmida.
Nurga tagant ilmus nähtavale kange sammuga vanem mees, kes tundus kohalik meistrimees. Kujutasin ette, kuidas tema trimmerdab ja proua riisub heina kokku. Ainult niidumaa ongi tänavu tehtud, ütles proua.
Kui noorem mees, kes hoonete eest vastutas kohale jõudis, siis jutustas naine talle sama loo sõna-sõnalt: väga halb ajastus, tavaliselt on nii ilus, traktor läks katki, alles said trimmeri.
Kas sul on ka tööl keegi, kelle juuresolekul sa tunned ennast ebamugavalt? Professionaalselt võite isegi hakkama saada, isegi üksteist austada, aga olemise resonants on nii erinev, et on ületamatult ebamugav. Mis seal siis on psühholoogiliselt? Kas ta kujutab mulle isafiguuri? Imelikul kombel vist jah. Kardan oma isakujusid, isegi, kui nad on mulle eeskujuks ja õpetajateks. Olen seda teemat lahendanud, aga mitte vist päris lõplikult. Isa enam ei kardagi, talle julgeksin öelda. Võtab ühe minuti, et muuta oma elu, kuid otsus selleni võib võtta aastakümneid.
Mu elu ainus probleem on, et võtan seda enda eluna. Enda elu on koorem. See enda on üleliigne, kõik muu muidugi ka, aga kellegi teise jaoks mul pole midagi viga. Enda on viga.
Külastasime ka Tallinna Vanglat. See mõjus kuidagi mitte nii hullult, kui Rummu tuuline väli. Veider disain, seinale püstiselt pandud päevavalguslambi ribad ja ebastandardsed, isegi kunstilised lahendused ukse-esistel vihmakatustel.