Siin ma siis taas peatun, uurides oma hullumise tagamaid, närvivapustuse piirimail. Terve juuni ehk viimased päevad on olnud jõuetus. Terve mai see-eest olin ärev ja hullunud, tahtsin ainult rattaga sõita, jõud ei saanud ega saanud otsa. Kui algas juuni, kõik pöördus, muudkui magaks. Voodist pean lükkama ennast välja, keset päeva pearinglus. Tegin täna selle sama jõuetuse pealt pool tundi joogat ja kuigi teha oli väsitav, siis praktika lõpuks olin rohkem tasakaalus, tüünem ja parem oli olla, kuidagi kindlam. Taas tundub, et jooga on mu vaikne elupäästja. Mitte see, kes kõige suuremas augus sind august välja viskab, kuigi seda ka, aga regulaarne praktika, mis üha uuesti toob keskmesse, muutes olemise talutavaks, tõmmates välja mõtete ahistavast ringist, andes natukene värskust.
Mida siis teha, kui on jõuetus. Pikutada voodis, pooleldi agoonias või just võtta ette ja rahmeldada? Olukorrad on erinevad ja nii ka lahendused. Kunagi ei tea. See praegune jõuetus on kuidagi vältimatu. Vahel korraks viskab energilisema seisundi, näiteks kedagi kohates või õue minnes, aga hiljemalt tunni-kahe pärast olen tagasi nõrkuses. Seda on raske mõista, sest toitun ju tervislikult, liigun pigem palju, kui vähe. Kus mu jõud siis on? Millegi taga kinni? Ma olen 33, võiks ju olla täies elujõus, täis energiat ja teotahet. Ometi olen kaunis apaatne ja ambitsioonitu. Hea küll, kui nii, siis nii. Ei vii see enda piitsutamine ka kuhugi, vähemalt minu puhul. Ideid on palju, aga et olen iseenda ülemus, siis väga ei lõpeta midagi. Kuidagi saan päevad mööda. Proovin, et igas päevas oleks mõned head praktikad. Midagi, mis mulle meeldib ja mis aitab elada. Lugemine, vahel läheb piinarikalt, on raske keskenduda, aga teinekord jälle pakub suurt naudingut, jooga- ja meditatsioonipraktikad - tihti raske alustada, aga lõpuks on peaaegu alati parem olla. Ning see kirjutamine siin. Need on igapäevased, peaaegu. Kui juhe kokku läheb, siis saab välja minna, jalutama, jooksma või rattaga sõitma. Aga jah, see väsimus on veider. Peab olema antidepressantidega seotud. See pole lihtsalt võimalik juunis nii väsinud olla päevi järjest, seda enam, et mu graafik pole ju midagi erilist. See pole laiskus, vaid jõuetus. Kolmas nädal nende ravimite peal läheb. Nädal maksimaalselt veel, kui siis ikka on raske, lõpetan.
Kas olen valmis kolmandat proovima? Jälle kuu aega kannatama? Ma ei tea, tahaks nende positiivse efekti ka ära näha. Teisalt need miinused on vist igal juhul liiga suured. See risk voodis mitte tulla, anorgasmia on vist termin. Polnud varem kuulnudki sellest. Erutus tekib, kõvaks läheb, aga see viimane lõpp, tulemine, võib saada pea ületamatuks takistuseks. Võib-olla peaksin kohe ära lõpetama nende rohtude võtmise? Kui neist kasu pole... Midagi siiski on, mul pole nii suurt soovi lukku tõmmata. Ma ei tõmba enda koopasse varjule, kurvana. Olen alati valmis suhtlema.
See ärevus, mis oli mais ja nüüdne ülim väsimus, need on elu ikka väga häirivad. Vist oleks hea psühhiaatriga rääkida? Ta oskaks ehk rohkem ravimite kohta rääkida? Ei tea... Eks paistab... Ei oskagi rohkem midagi öelda. On nagu on. Kanalisatsiooni ja pindamistööd maja ümber jätkuvad, lakkamatu lärm, mida osaliselt summutavad suletud aknad. Minna välja või mitte? Kuni ma kirjutan, seni mitte. Kui hakkan telefonis istuma ja enam midagi tarka ei tee, siis pigem jalutada või rattaga pääskülas käia ja külmutatud marju tuua.
Eile oli vist mu elu parim deit. Sain kaks tükki head tiramisud, millest üks ootab külmkapis oma järge. Teise sõin eile rannas päikeseloojangut vaadates. Kohtumisele sõites lootsin, et äkki kukub see välja kuidagi sisukamalt, kui tavaliselt esimesed kohtumised, kus mõlemad räägivad oma elu kõige positiivsematest külgedest. Ta ei peljanud oma perekonnadraamasid lahata ja et mina õpin psühholoogiat, siis ma kuulasin huviga. Sain selle paari tunni jooksul rohkem teada, kui mõne inimese kohta kümne aastaga. Nendes sügavates vestlustes peitub muidugi oma oht kalduda liialt tumedatesse traumadesse, mis kokkuvõttes väsitavad. Õnneks oli pudel Chablis’d ja tiramisu. Rõõmustasin, et normaalne elu või vähemalt illusioon sellest on taastunud, välismaa noored kogunesid rannas ja istusid suures pundis, eemal randusid supilauatajad, lapsed kisasid piraadilaeva kujuga ronimisatraktsioonil ning silmapiiril seisis kolm kaubalaeva. Küll on hea, et koroona on läbi ja suvi on alanud. See apokalüptiline maailm, millesse me korraks (või noh, paariks kuuks) sattusime oli tõsiselt hirmutav. Hea oli deidile minna, rannas rattad üksteise najale kokku panna ja hakata kooki sööma, ilma et oleksin pidanud käsi desovahendiga igaks juhuks puhastama.
Mida siis teha, kui on jõuetus. Pikutada voodis, pooleldi agoonias või just võtta ette ja rahmeldada? Olukorrad on erinevad ja nii ka lahendused. Kunagi ei tea. See praegune jõuetus on kuidagi vältimatu. Vahel korraks viskab energilisema seisundi, näiteks kedagi kohates või õue minnes, aga hiljemalt tunni-kahe pärast olen tagasi nõrkuses. Seda on raske mõista, sest toitun ju tervislikult, liigun pigem palju, kui vähe. Kus mu jõud siis on? Millegi taga kinni? Ma olen 33, võiks ju olla täies elujõus, täis energiat ja teotahet. Ometi olen kaunis apaatne ja ambitsioonitu. Hea küll, kui nii, siis nii. Ei vii see enda piitsutamine ka kuhugi, vähemalt minu puhul. Ideid on palju, aga et olen iseenda ülemus, siis väga ei lõpeta midagi. Kuidagi saan päevad mööda. Proovin, et igas päevas oleks mõned head praktikad. Midagi, mis mulle meeldib ja mis aitab elada. Lugemine, vahel läheb piinarikalt, on raske keskenduda, aga teinekord jälle pakub suurt naudingut, jooga- ja meditatsioonipraktikad - tihti raske alustada, aga lõpuks on peaaegu alati parem olla. Ning see kirjutamine siin. Need on igapäevased, peaaegu. Kui juhe kokku läheb, siis saab välja minna, jalutama, jooksma või rattaga sõitma. Aga jah, see väsimus on veider. Peab olema antidepressantidega seotud. See pole lihtsalt võimalik juunis nii väsinud olla päevi järjest, seda enam, et mu graafik pole ju midagi erilist. See pole laiskus, vaid jõuetus. Kolmas nädal nende ravimite peal läheb. Nädal maksimaalselt veel, kui siis ikka on raske, lõpetan.
Kas olen valmis kolmandat proovima? Jälle kuu aega kannatama? Ma ei tea, tahaks nende positiivse efekti ka ära näha. Teisalt need miinused on vist igal juhul liiga suured. See risk voodis mitte tulla, anorgasmia on vist termin. Polnud varem kuulnudki sellest. Erutus tekib, kõvaks läheb, aga see viimane lõpp, tulemine, võib saada pea ületamatuks takistuseks. Võib-olla peaksin kohe ära lõpetama nende rohtude võtmise? Kui neist kasu pole... Midagi siiski on, mul pole nii suurt soovi lukku tõmmata. Ma ei tõmba enda koopasse varjule, kurvana. Olen alati valmis suhtlema.
See ärevus, mis oli mais ja nüüdne ülim väsimus, need on elu ikka väga häirivad. Vist oleks hea psühhiaatriga rääkida? Ta oskaks ehk rohkem ravimite kohta rääkida? Ei tea... Eks paistab... Ei oskagi rohkem midagi öelda. On nagu on. Kanalisatsiooni ja pindamistööd maja ümber jätkuvad, lakkamatu lärm, mida osaliselt summutavad suletud aknad. Minna välja või mitte? Kuni ma kirjutan, seni mitte. Kui hakkan telefonis istuma ja enam midagi tarka ei tee, siis pigem jalutada või rattaga pääskülas käia ja külmutatud marju tuua.
Eile oli vist mu elu parim deit. Sain kaks tükki head tiramisud, millest üks ootab külmkapis oma järge. Teise sõin eile rannas päikeseloojangut vaadates. Kohtumisele sõites lootsin, et äkki kukub see välja kuidagi sisukamalt, kui tavaliselt esimesed kohtumised, kus mõlemad räägivad oma elu kõige positiivsematest külgedest. Ta ei peljanud oma perekonnadraamasid lahata ja et mina õpin psühholoogiat, siis ma kuulasin huviga. Sain selle paari tunni jooksul rohkem teada, kui mõne inimese kohta kümne aastaga. Nendes sügavates vestlustes peitub muidugi oma oht kalduda liialt tumedatesse traumadesse, mis kokkuvõttes väsitavad. Õnneks oli pudel Chablis’d ja tiramisu. Rõõmustasin, et normaalne elu või vähemalt illusioon sellest on taastunud, välismaa noored kogunesid rannas ja istusid suures pundis, eemal randusid supilauatajad, lapsed kisasid piraadilaeva kujuga ronimisatraktsioonil ning silmapiiril seisis kolm kaubalaeva. Küll on hea, et koroona on läbi ja suvi on alanud. See apokalüptiline maailm, millesse me korraks (või noh, paariks kuuks) sattusime oli tõsiselt hirmutav. Hea oli deidile minna, rannas rattad üksteise najale kokku panna ja hakata kooki sööma, ilma et oleksin pidanud käsi desovahendiga igaks juhuks puhastama.