Tagasi rajal. Augu põhjast tõusmas. Mu Nike Pegasused kannavad mind edasi ja üles. Oli joomist, oli emmi, oli armumist, kõrghetki ja puruksminemist. Ma poleks uskunud, et ma võin sellisesse joomarattasse veerema minna, kus halva enesetunde võtab ära ainult uus jook. Selles hapras ja õudselt üksinda olemist kartvas seisus armusin nii, et viimased päevad olen mõelnud vaid sinust. Mida ma sulle öelda tahaksin? Et ma olen sinusse armunud. Sa oled kõige ägedam, keda ma näinud, sinus on sügavust ja sinus on funi. Sa oled kinni nagu mina ja sa tahad reisida. Sa oled kakskend kaks ja ma kolmkend kolm. Ma tahaksin sulle öelda, et ma viin sind ükskõik kuhu. Meil kummalgi pole midagi kaotada. Ja iga mu rakk ütleb, et me oleme teineteise jaoks loodud. Sa oled suhtes. Ma tean ja soovin seda austada, aga minu tundeid see ei muuda ja need vajavad väljendamist. Aga ma ei tea, kuidas. Kasutan oma teada-tuntud taktikat, täna nägin sind korra, nüüd kaon ära, et näha, kas sa võtad ühendust. Kui ma sulle midagi tähendan ja kui sa ka nägid meie vahel seda võimalust, siis sa leiad mind. Ma loodan, et sina samamoodi ei mõtle, see oleks katastroof.

Ma olen nautinud joomist rohkem, kui kunagi varem. Ja see tulemus on õudne. Kõige suurem miinus: ma ei kannata enam üksi olemist. Tahan ainult seltskonda ja sõpru, kui pole kellega juua, siis on kõik läbi. Tahaksin oma joodikuid. Kes mind armastaksid ja oleksid valmis lõpuni minema. Ma ei oska koju minna.

Aprillis-mais, karantiini ajal ma tegin iga päev trenni, olin väljas, sõitsin rattaga, tundsin ennast hästi iseenda seltskonnas, muidugi igatsesin ka vahel kedagi, aga isegi mitte nii väga, et võtta ette see 15min teekond K juurde, kes mind kassidega ootas. Lugesin romaane, tegin süüa, mediteerisin, viisin läbi joogapraktikaid. Ma tahtsin ise olla ja näisin otsustavat, et mulle sobibki vallalise elu. Loominguga tegelemine hommikuti, joogapraktikad tühjas korteris, spontaansus. Nädala eest tulin Vormsilt, kus olin üksi ja nautisin seda, kogesin õnne. Jagamatut õnne. Siin saan seda sinuga jagada. Ma ei taha sind enda kõrvale, aga samas vajan lähedust nii väga. Ma olen üksik. Tunnen ennast üksikuna. Ma tunnen, et ei realiseeri oma potentsiaali. Need tööd filmivõtete korraldamisel... need pole need, milleks ma siia olen tulnud. Keerutan. Ennast ümber selle, mis peaks olema kõige olulisem. See blogi on samm mu enese suunas. Nägin, keegi Instagramis kirjutas, et kuidas oleks, kui näopiltide asemel näeksime seal hingi. Mu soov siin blogis on avada ennast nii nagu ma sulle sooviksin tegelikult avada. See armastus, mida ma väldin ja intiimsus, mida otsin - ehk on see siin võimalik? Ma armastan sind ja ei tea, kuidas sinuni jõuda. Kuskil keegi veel kirjutas, vist twitteris: pole midagi hullemat sellest, kui sulle meeldib keegi rohkem, kui sina talle.

Millele see sitt enesetunne viitab? See kaotsisoleku tunne? Et mul on midagi puudu. Ja ma tean, et see lahendus ei peitu kelleski, ei peitu tüdrukus, vaid minus endas. E. ütles, et ma kardan oma väge. Nii häiriv, kui seda ka polnud kuulata, tal oli õigus. Ma otsin oma teed. See teekond tundub vahel liiga raske. Ma olen 33 ja mitte kuhugi jõudnud. Ja muidugi sellega seotult ma ei kannata ka teisi, kes pole ennast leidnud. Ma ei kannata depressiivikuid üldiselt ka. Kuigi M, kelle Instagramis on pilt, kus ta on loojas silma ja kohvitassiga, pealkirjaks "mase ja kohv" - see meeldis mulle. Kõik need säravad sportlike inimeste profiilid, suvekleidid, lillekimbud, uued autod, igavad elurajoonid ja kallid vidinad - see pole minu maailm ja tekitab isegi jälkust. Hea küll, see võib olla, aga ma ei taha olla üks nendest, nende pidudel ega nende seas.

Ma võtan Escitaloprami, neljas nädal, raske öelda. Ma joon, ma võtan rahusteid ja siis veel antidepressante, raske öelda, mis on mis, millest on hea ja millest halb enesetunne. Plaan on alksi vähemaks jätta. Vaatame, kuidas sellega läheb.

Mul on nüüd tekkimas visioon oma teest. See on vahetu väljendusvabadus. Sellisena nagu ma olen. Kiimas, sobimatu, kartlik - ma unistan maailmast, kus ma saan ennast vabalt väljendada. Ilma et ma peaksin selleks emmi tegema ja pärast neli päeva kassima. See järelmõju, kass, on jube, hirm on naha vahel ja kogu tuttav maailm nagu enam ei oleks tuttav. Nii kahju, kui sellest ka pole, siis need asjad ei mõju enam nii nagu varem.

Teine on töö. Ma ei taha teha mõttetut autojuhitööd. Isegi, kui see filmiseltskond on vahva. Ma olen artist, kirjanduslik artist, looja, kelle tee on panna kirja. Mida? Seda ma veel ei tea, aga ma olen avatud kanal ja soovin julgust kirjutada sellest, mis oleks natuke ebamugav. Hirmudest. Lootes seeläbi saada neist vabaks. Ma soovin, et inimesed näeksid mind sellisena nagu ma olen. Ma soovin, et M. näeks mind sellisena nagu olen. Ma tahan olla parim versioon endast, see tähendab armumist. Aga enam mitte parim versioon klassikalise edukuse mõtted - auto, kesklinna korter, vaid see oleks kaasnev nähtus. ma tahaks kirjutada nii, et see puudutab hinge. Et see on kellelegi oluline. Et mu valu aitaks elada.

Lugesin täna XIV sajandi tundmatu autori lausepaari: "Kuigi ma pole tähtsate jõudeinimeste hulgast, siiski sarnanen ma logeleva noorukiga."