Täna on esimene päev, kus on natuke parem olla. Enam pole hirmus, enam pole ohver. Teen sammu ülespoole, nagu K. ütles. Valgus jälle paistab selle rööbastelt maha jooksnud metroorongi silmades. Võtan tagasi oma rahu, oma trennid, spirituaalsed praktikad. Eks see kõik on mingiks ajaks, aga nagu näha, siis tagajärjed lähevad iga aastaga järjest hullemaks. Ühele üleval oldud ööle ja pahandustele järgneb kolm-neli päeva, kus ma ei oska enam ennast armastada, kaovad kõik armastatud tegevused, muutun nagu saamatuks, tohutu üksindustunne, hirm koju minna ja kodus olla. Tuttav linn paistab ühtäkki võõras. Suitsiidseid mõtteid pole, aga ka olemasolu näib võimatu. Siis tahaks lihtsalt, et keegi teeks need kolm päeva pai ja võib-olla jooks koos minuga. See on nii kehv koht, kus olla, sest kes see ikka tahab kedagi lihtsalt hooldada ja turgutada. Võib-olla keegi samasugune. Aga enamik inimesi funktsioneerib selles kõiges kuidagi paremini, nad lõpetavad joomise, lähevad koju, teevad midagi asjalikku, jõuavad tööle, aga mul tundub nagu kaks valikut, väga erineva elustiiliga. Kui ma juba hakkan jooma, siis see oleks nagu all-in elustiil. Hea küll, aeg tööle minna. Kuigi see autojuhtimine pole mu unistuste töö, siis vähemalt on töö, vähemalt teenin elatist ja see on ka midagi. Südames tean, et midagi paremat on mu poole teel, aga tundub ka, et sinna jõudmiseks pean enne kõik põrgud läbi käima, sest muidu poleks vist huvitav. Praegu soovin üle kõige rahu. Rahulikel aegadel hakkab ahvatlev tunduma närvilisus, patoloogiad, hull elu, spontaansus, aga täna soovin üle kõige rahu ja olen tänulik, et see on mul olemas. Et ma sain tagasi. Ma oleks nagu ma-ei-tea-kus ära käinud. Ja tagasi tulnud. Enam kunagi ei taha sinna.