Tunnen, et olen täiesti augus. Oskamata midagi oma eluga teha. Mis oleks, kui ma naudiksin seda mitteteadmist? Või vähemalt aktsepteeriksin? Nüüd seda välja öeldes näen, kuidas ma olen taas langenud kontseptsioonide ohvriks. Rahutu, soovides saavutada edu isegi teadmata milles.
Mis mu põhiline probleem siis on? See, et ma ärkan hommikul üles, loen tunnikese, joon kohvi - sellega on kõik hästi. Siis söön ja peale seda ei oska nagu enam midagi teha. Huvi puudus. Siis mõtlen, et äkki peaks kasvõi suvatööle minema, midagigi tegema. Ja ometi ma ei viitsi. Sest pole vist piisavalt suurt sundust, tõelist vajadust. See-eest valin olla muserdunud. Äralõigatuna. Tantsimine mõjub selle taustal nii hästi, arenen, õpin midagi, füüsiline kontakt partneritega.
Lähen edasi. Sest peatumine ajab hulluks. Tekkis idee võtta reedel telk, matkakott ja minna Lõuna-Eestisse. Isegi vahet pole, kuhu minna, lihtsalt minna. Vormsi on teine mõte, saar ikkagi.
Täna on vaja jälle liikuda. Mõtlesin teha jalgsi Nõmme ringi, aga lubasin ka K rattale järgi minna. Eks tuleb siis minna. Rocca al maresse. Tuttavat teed pidi. Miks ka mitte. Midagi kellegi teise heaks teha vahelduseks. Võib-olla mu tumedus on kellelegi vajalik? Kriitik mu sees ütleb, et halan lihtsalt niisama. Asja eest teist taga. Halan, sest olen nõrk. Mitte mingi õige mees, kes asju teeb. Vaid kimbatuses, depressioonis tegelane.
Proovisin rahusteid ära jätta. Ei õnnestunud, kannatasin. Võtan siis edasi. Muidu pole midagi, aga hirm, et varsti enam tavakogus ei mõju ja pean hakkama suurendama. Ja need on ju retsepti taga. Mis siis, kui arst enam ei kirjuta neid? Kuhu ma siis pöördun? Jah, võtan suuna Vormsile. Paar raamatut ja telgi. Praegu ei tohiks ju veel palju rahvast seal olla.
Kolmapäev ja mul on kõik nädala kohustused tehtud. Magusat tahaks. Rattaga tahaks sõita. Hea küll, lähen järgi K rattale. Hea küll. Või jookseks Hawaiisse ja rattaga tagasi? Oh, ülihea mõte. Nii teengi. Väike sörk. Üle pika aja. Pole ammu teinud. Kuigi kõndida tundub samuti mõnus. Ma ei tea, miks ma ratta koju toon. Aga no vähemalt on toodud, saan teinekord sellega minna K poole. Miks ka mitte.
Pole ammu enam midagi kirjtuada. Kas üldse on olnud? Loen Hemingway jutte, need on head, tõelised lood. Aafrika, lõvi tapmine, hirm, armastus, abielu, emotsionaalselt mõjuvad stseenid. Võib-olla parimad lühijutud, mis kirjutatud. Loen neid ja märkan, et mul pole midagi sinna kõrvale panna. Nüüd vist läksin ohvrirolli. Justkui minu elu oleks vähem väärtuslik. Ta käis, jah, sõjas, sai meheks, käis jahil, aga peale sõjast tagasi tulekut ei saanud ta elu lõpuni pimedas toas magada, see Ernest. Kas ma seda õudust igatsen? Kas see tähendab mees olla? Ma ei tea, ta ei ütle ka täpselt. Ta ütleb, et meheks saad siis, kui hirmu asemele tuleb midagi muud. Ja naised tunnetavat seda ka. Ma vist tean, mida ta mõtleb. Ma olen ennast julgelt tundnud küll. Ka rõõm võib asendada hirmu. See ei pea olema tingimata hirmuga silmitsi seismine. Või peab? Jah, hirmudele vastu astumine on mind arendanud, seda küll. On alati olnud kasulik. Millest ma räägin? No need tantsutunnid näiteks. See on peaaegu iga kord hirmu ületamine. Panen ennast rolli, milles ma pole väga hea, ebamugavaid hetki on olnud kõvasti. Nüüd läheb vaikselt paremaks. Katastroofe, kus mõlemad, mina ja partner, oleme nii kaugel ühtsusest, kui vähegi saab, tuleb üha vähem ette.
Eile tantsima minnes, olles päev läbi kodus olnud, oli hirm, inimeste ja enda ees. Olin mingis depressiivses augus, kus tundsin ennast väärtusetuna. Tunni alguses soojendust tehes oli tunne juba veidi parem, aga veel selgelt introvertne. Järgnes free dance, mis tuli ootamatult hästi välja, mäletasin asju. Ei midagi keerulist, aga siiski, isegi nautisin, mu liikumises oli sujuvus. Ilmselt ka rahustimõju aitas kaasa. Tunnid kestavad suve läbi, aga juulis hetkel mingeid töid pole plaanis, siis võiks matkata. Eestis või isegi kaugemale, lõunasse, miks mitte Rumeeniasse. Kirjutada reispäevikut, proovida, kuidas see sobib. Kirjutamine ikkagi rahustab, olin enne, pool tundi tagasi, püsti hädas endaga. Ilma liigse usuta asusin seda lehekülge täitma ning nüüd selle paarikümne minuti jooksul olen rahunenud. Mingi tegevus, mis pole üldse kõige hullem. Kus saan olla mina ise, mida iganes see ise, siis ka ei tähendaks. Aitäh selle võimaluse eest :)
Mis mu põhiline probleem siis on? See, et ma ärkan hommikul üles, loen tunnikese, joon kohvi - sellega on kõik hästi. Siis söön ja peale seda ei oska nagu enam midagi teha. Huvi puudus. Siis mõtlen, et äkki peaks kasvõi suvatööle minema, midagigi tegema. Ja ometi ma ei viitsi. Sest pole vist piisavalt suurt sundust, tõelist vajadust. See-eest valin olla muserdunud. Äralõigatuna. Tantsimine mõjub selle taustal nii hästi, arenen, õpin midagi, füüsiline kontakt partneritega.
Lähen edasi. Sest peatumine ajab hulluks. Tekkis idee võtta reedel telk, matkakott ja minna Lõuna-Eestisse. Isegi vahet pole, kuhu minna, lihtsalt minna. Vormsi on teine mõte, saar ikkagi.
Täna on vaja jälle liikuda. Mõtlesin teha jalgsi Nõmme ringi, aga lubasin ka K rattale järgi minna. Eks tuleb siis minna. Rocca al maresse. Tuttavat teed pidi. Miks ka mitte. Midagi kellegi teise heaks teha vahelduseks. Võib-olla mu tumedus on kellelegi vajalik? Kriitik mu sees ütleb, et halan lihtsalt niisama. Asja eest teist taga. Halan, sest olen nõrk. Mitte mingi õige mees, kes asju teeb. Vaid kimbatuses, depressioonis tegelane.
Proovisin rahusteid ära jätta. Ei õnnestunud, kannatasin. Võtan siis edasi. Muidu pole midagi, aga hirm, et varsti enam tavakogus ei mõju ja pean hakkama suurendama. Ja need on ju retsepti taga. Mis siis, kui arst enam ei kirjuta neid? Kuhu ma siis pöördun? Jah, võtan suuna Vormsile. Paar raamatut ja telgi. Praegu ei tohiks ju veel palju rahvast seal olla.
Kolmapäev ja mul on kõik nädala kohustused tehtud. Magusat tahaks. Rattaga tahaks sõita. Hea küll, lähen järgi K rattale. Hea küll. Või jookseks Hawaiisse ja rattaga tagasi? Oh, ülihea mõte. Nii teengi. Väike sörk. Üle pika aja. Pole ammu teinud. Kuigi kõndida tundub samuti mõnus. Ma ei tea, miks ma ratta koju toon. Aga no vähemalt on toodud, saan teinekord sellega minna K poole. Miks ka mitte.
Pole ammu enam midagi kirjtuada. Kas üldse on olnud? Loen Hemingway jutte, need on head, tõelised lood. Aafrika, lõvi tapmine, hirm, armastus, abielu, emotsionaalselt mõjuvad stseenid. Võib-olla parimad lühijutud, mis kirjutatud. Loen neid ja märkan, et mul pole midagi sinna kõrvale panna. Nüüd vist läksin ohvrirolli. Justkui minu elu oleks vähem väärtuslik. Ta käis, jah, sõjas, sai meheks, käis jahil, aga peale sõjast tagasi tulekut ei saanud ta elu lõpuni pimedas toas magada, see Ernest. Kas ma seda õudust igatsen? Kas see tähendab mees olla? Ma ei tea, ta ei ütle ka täpselt. Ta ütleb, et meheks saad siis, kui hirmu asemele tuleb midagi muud. Ja naised tunnetavat seda ka. Ma vist tean, mida ta mõtleb. Ma olen ennast julgelt tundnud küll. Ka rõõm võib asendada hirmu. See ei pea olema tingimata hirmuga silmitsi seismine. Või peab? Jah, hirmudele vastu astumine on mind arendanud, seda küll. On alati olnud kasulik. Millest ma räägin? No need tantsutunnid näiteks. See on peaaegu iga kord hirmu ületamine. Panen ennast rolli, milles ma pole väga hea, ebamugavaid hetki on olnud kõvasti. Nüüd läheb vaikselt paremaks. Katastroofe, kus mõlemad, mina ja partner, oleme nii kaugel ühtsusest, kui vähegi saab, tuleb üha vähem ette.
Eile tantsima minnes, olles päev läbi kodus olnud, oli hirm, inimeste ja enda ees. Olin mingis depressiivses augus, kus tundsin ennast väärtusetuna. Tunni alguses soojendust tehes oli tunne juba veidi parem, aga veel selgelt introvertne. Järgnes free dance, mis tuli ootamatult hästi välja, mäletasin asju. Ei midagi keerulist, aga siiski, isegi nautisin, mu liikumises oli sujuvus. Ilmselt ka rahustimõju aitas kaasa. Tunnid kestavad suve läbi, aga juulis hetkel mingeid töid pole plaanis, siis võiks matkata. Eestis või isegi kaugemale, lõunasse, miks mitte Rumeeniasse. Kirjutada reispäevikut, proovida, kuidas see sobib. Kirjutamine ikkagi rahustab, olin enne, pool tundi tagasi, püsti hädas endaga. Ilma liigse usuta asusin seda lehekülge täitma ning nüüd selle paarikümne minuti jooksul olen rahunenud. Mingi tegevus, mis pole üldse kõige hullem. Kus saan olla mina ise, mida iganes see ise, siis ka ei tähendaks. Aitäh selle võimaluse eest :)