Uus päev. Joomine on jätkunud. Mõtlesin eilsest teha vähemalt mõned päevad pausi, läksin rattaga Vääna-Jõesuusse, sulpsasin seal isegi vette, kuid koju jõudes oli esimene mõte - külm vein, mida ma ka aplalt lahendama asusin. Edasi tuli kodune topeltdžinntoonik, mis andis vajaliku tõuke välja minna ja isegi peomeeleolu. Panin mängima Valged ööd ja läksin õue.

Viimane nädal on olnud iga õhtu joomist, see on väsitav, aga esimest korda elus lõbus. Naudin joomist, seda, kuidas see tuju tõstab, huvitavate ööloomadega kokku viib. Muidugi ka M, kellest ma sisse olen võetud. Mul on vaja oma seltskonda, kedagi, kes parasjagu kõnetab, kelle jaoks pole ka kellaajal tähtsust ja kes viitsivad aina edasi minna ja juua. Nii saab hämarusest hommik ja mingi hetk äravajumine. Olen püsinud alkoholi peal ja muust hoidunud, tänu sellele kukun ikkagi millalgi varahommikul ära, magan paksu joodikuund, ärkan hilja, magan päevi maha, kuid ka siis ärgates pole võimeline väga midagi tegema. Ainult ehk telliskivisse veerema ja külma veini jooma. Mulle pole kunagi nii meeldinud seltskonnas olla, melu keskel. Ja mul pole ka kahju nendest ilusatest päikselistest päevadest, millest ma suure osa maha magan, päevad on nagunii pikad ja päike väsitav. Näen kõike ja jõuan kõike, nii need taarakotid täituvad, viitsimata neid ära viia. Juua ja pikutada, süüdimatult lõbus etapp on see mu elus. Sain aru ka, kuidas alkohol toimib, varasemalt jõin ennast täis, mulle ei meeldinud see, järgmine päev oli lisaks halb ja siis üritasin meelde jätta, et ei tasu juua. Kuni kuu aja pärast või nii juhtus jälle. Minu selle kuu joomine ütleb aga seda, et esimene päev ongi rõve juua, kuskil kolmandal-neljandal päeval läks väga heaks. Jõin ainult ühte veini, imekombel polnud peavalu ja kogused polnud ka suured, võib-olla paar pudelit. Kuidagi muutus see igaõhtuseks harjumuseks, raske oli päeva vahele jätta ja niisama kodus olla. Õhtuhämaruses veeresin telliskivvi ja lasin veinil voolata, et näha, mis juhtub. Päev-päevalt hakkas ka muid jooke sisse tulema, siis läksid hommikud raskemaks. Millalgi paar päeva tagasi oli päevasel ajal juba üsna jõuetu olla, üritasin kirjutada, aga see tundus enneolematult raske, moodustada lauseid. Füüsiline jõud oli samuti raugenud, entusiasmist rääkimata. Sain aru, et mul tuleb teha paus, laadida akusid, teha jälle üle pika aja joogat, mediteerida, lugeda, koristada kodu, teha midagi muud. Olin tülpimas joomise kordustest. Üllatavalt raske oli lõpetada, sest tekkisid juba ärajäämanähud, kehv tuju, samas soovimatus midagi teha. Igasugune asjaajamine oli vastumeelne ja kuidagi ületamatult raske, isegi arvete maksmine. Nüüd paar päeva olen veel joomist jätkanud. Baarides sumisedes on täitsa mõnus. Täna on küll vanaisa sünnipäev, aga seal tavaliselt ei jooda. Vahel vanaisa küsib, kas keegi tahab, kaob siis teise tuppa, kaevab välja aastaid tagasi kuskilt reisilt, näiteks Kreekast toodud napsi ja valab välja. Purjus pole ma seal kunagi olnud. Üsna sitt on ikka see elu ilma alkoholita, kui oled harjunud igapäevaselt napsitama. Aga mis teha, ma pean pausi tegema, muidu hakkan ennast juba vihkama, nädala alguses tegin pikad tööpäevad, siis oli asi rohkem tasakaalus, nüüd olen ainult joonud. Ma kahtlen, kas jaanipäev tuleb kaine.

Mul on alati olnud soov teha asju omamoodi, kui kõik teevad lõket ja peavad jaanipäeva, siis ma tahan teha risti vastupidi. Jääda Tallinnasse venelaste peole, veeta see öö kuskil bussis või rongis sõites. Teha midagi ebatraditsioonilist. Eks paistab. Minulik on jääda ka niikauaks mõtlema ja otsustama, et lõpuks ei jõuagi kuhugi.

Varsti ongi aeg hakata nõmme poole sõitma, sünnipäevale, märkan, kuidas ei viitsi, pole meeleolu ja tean, kuidas klaasike alkoholi kaotaks selle mure. Kõigepealt jooksin veini, see teeks tsilliks, aga uimaseks, siis tekib idee segada kahe- või kolmekordne džinntoonik ja jutt hakkab jooksma. Vaatame, paras väsimus on muidugi ka, ei viitsi seal laua taga niisama istuda.

Rahustid aitavad päevi mööda saata. Kui miski hakkab hinge närima, siis tabletid võtavad mure ära. Nüüdseks olen juba pea kaks kuud pea igapäevaselt neid võtnud. Tahaksin lahti saada küll tegelikult, ilma hakkama saada, pole kindel, kuidas see oleks? Kogused pole õnneks suured. Aga tean, et jätkates need hakkavad kasvama. Seega, üks võõrutus oleks hea. Kas ma olen valmis ennast mõned päevad halvasti tundma? Poleks muidugi esimene kord. On hullematki läbi elatud. Praegu tunnen küll, et tahaks enesekindluse, selle hea omaolemise tagasi saada, kus ma ei igatse kedagi, ei vaja kedagi. Kus mul on iseendaga suhteliselt hea olla. Jooksutiirud, joogad, raamatud, sõbralik dialoog iseendaga. Meelerahu ehk teisisõnu sõbralikkus endaga on kõige olulisem. Nii väga, kui mulle ka ei meeldi pidutseda või mida iganes teha, kui see röövib meelerahu, siis on see hind liiga kõrge. Aga ma igatsen inimesi ja öös purjus peaga on kontakt inimestega hoopis teine. Jah, hägusem, aga lihtsam on tunda lähedust. Vein kaotab seina minu ja sinu vahel, muresid ei ole. Ja see on hea.

Reedel magasin sisse keskpäevase arstiaja. Pidime perearstiga arutama antidepressantide mõju. Mõju vist on paremaks läinud. Kuigi see libiido langus on harjumatu, siis päevane väsimus on ära kadunud. Varem mul polnud tulemisega kunagi probleeme, välja arvatud pärast kahepäevast pidu, aga isegi siis oli see võimalik, nüüd aga vaatan vahel pool tundi pornot ja üritan ja üritan. Varasemalt piisas viiest kuni kümnest minutist. Mulle meeldib, et ma ei pea igapäevaselt enam pornot vaatama ja endal lahti lööma, küll aga kardan liigset tuimust naistega voodis olles, eriti kondoomiga. Aga mis seal ikka, pole mõtet karta, tuleb proovida ja kui ei tule, siis ei tule. Kõike juhtub ja siis mõtleb edasi. See oleks küll ootamatu, kui peaksin hakkama viagrat võtma. Õnneks see anorgasmia pole pöördumatu. Peale ad kuuri lõppu peaks veri taas vemmeldama hakkama. Ja paradoksaalsel kombel just nüüd, kui ma ei mõtle päevad läbi seksist on naiste huvi minu vastu olnud suurem, kui kunagi varem. Mida ma nendega teen, kui ma ei lähe enam kiima? Olen nagu geisõber, kellega hängida ja kelle mured ma ära kuulan? Naistele meeldib ka juua ja kõige tõenäolisemalt leiangi joomakaaslasi, selleks sobivad kõige paremini kahekümendate esimeses pooles baaritöötajad, kes on head suhtlejad ja kellele meeldib peale tööpäeva jooki libistada. Nad ei mõtle veel lastest, korteri ostmisest ega ole muutunud tädilikuks. Nad on noored ja lõbusad. 

Otsin pikemat aega viimast lauset, millega lõpetada. Et oleks hea punkt sellele venivale postitusele. Kuid on tühjus. Ei ühtki head mõtet hetkel. Tahaks selle ideetuse ja tühjuse kuidagi edasi anda. Kirjutadagi tühja lause. Midagi nagu "...". Tuul käib läbi lahtiste akende.