Kuigi päevad on sassis, siis midagi suudan tuletada, järgmine päev oli neljapäev, jõudsin õhtuks tantsutundidesse, sain jälle inimeseks, liigutasin ennast, tantsisin ja see kõik oli hea. Peale tundi tegin seda, mida mulle ikka meeldib, jalutada läbi suvise vanalinna, läbida balti jaam ja pöörata telliskivvi. Juba uksel nägin M.-i, tellisin õlle ja istusin taha lauda. Kontakt temaga oli palju meeldivam, kui ma arvasin.
Ta tuli mu laua juurde, küsima, kas tahan teist õlle. Ütlesin, et ta räägiks muga juttu. Ta ütles, et tahaks küll, aga ta peab koristama, millega läheb veel tunnike. Olin nõus ootama. Tunni pärast, hämaras baaris, kus helendas vaid veinikülmkapp ja köögist kostis külmutuskastide surinat, oli õdus. Ta tegi päevast üle jäänud džinnist jääteega kokteilid ja võttis kaasa kaks vahuveini. Sukeldusime ootamatut jahedasse loomelinnakusse. Kunstmurul hakkas külm, samuti treppide peal. Tiksusime Argentiina pitsakohta, võtsime kahepeale pitsa ja valasime oma vahuveinid topsidesse. Ma ei mäleta, millest me rääkisime, aga jutt jooksis ja muga oli. Suhetest ikka. Ta ütles, et kolis oma kuti juurest ära sõbrannadega kokku, aga loodab, et saab asja ikka suhtest. Kuigi paar tundi ja jooki hiljem ta ei tahtnud enam tagasi minna. Et ka pitsakoht polnud palju soojem, siis läksime Kolme Lõvi, mis meenutab mulle alati saunaeesruumi, ka õhk seal on alati soe ja pisut nagu niiske, puitlaudis seintel ja nahkdiivanid. Jõime viinapitse vaheldumisi longerotega, liitusime kõrvallauaga, mis osutus meeldivaks liigutuseks. Nad olid purjus, aga optimistlikud, ei mingit ülbitsemist, puhas rõõmujoomine. M. tahtis minna J. poole, sest tal on temast kahju. J. ei ilmunud hommikul tööle ja perenaine ütles, et nüüd on temaga kõik. Pole veel ametlikult lahti lastud, aga ta on väga lähedal. M. ütles, et tal on J.-st kahju. Ma olen varemgi näinud neid J. päästjaid. On teatav tüüp ohvritest sõltlasi, kes vajavad enda kõrvale päästjad, need päästjad aitavad sõltlasel jätkata oma senist elustiili, tehes seega hoopis karuteene, toetades ja luues turvavõrku. Alles vaiba alt äratõmbamine võiks tuua suurema muutuse, kuid alati leidub neid häid inimesi, kes on valmis päästeoperatsioonile tõttama. Mulle juba tekkis kujutluspilt M.-i lapsepõlvest, kus ta oli oma ise, samuti alkohooliku, kaassõltlane, teda kuulates ja aidates. Sel hetkel seal Kolmes Lõvis ma ei teadnud, kuidas talle seda öelda. Kui palju ma peaksin ültema? J. jutt oli aga liiga arusaamatu ja M. otsustas, et sinna minna pole liiga hea mõte. Tulime siis minu poole, tõmbasime jälle diivani lahti, tegime uued joogid ja rohkem ma ei mäletagi. Ma ei mäleta, kumb meist enne ära vajus, aga ühel hetkel ärkasin ta kõrval, riided seljas ja pleed peal, vist äratuse peale.
M. oli tujutu, sest sõbrannadekoht, kus ta elab, seal oli mingi jama, mingi tüli juba tekkinud. Ja kuti juurde ta kindlasti ei tahtnud veel tagasi minna. Pakkusin, et ta võib minu korteris olla, kui tahab kuni ma lõuna-eestis olen. Ta ei tahtnud. Vist täis peaga jõudsime öösel jälle selleni, et ütlesin, kuidas ma teda keppida tahaksin. Ta ei saanud aru, miks, sest ta polevat ilus tüdruk. Ta polegi klassikaliselt, plakatlikult ilus, aga temas on omapära, mis mind oma erilisuses tõmbab, pole näinud kedagi teist, nagu tema. See, kuidas ta silmad lähevad millestki erutudes suureks. Tal on oma sarm, mis mind tõmbab ja ma tean, et nii nagu mina on ka tema oma elus palju sitta pidanud läbi elama ja see pole tema süü. Vähemalt mulle tundub, et meie vahel on klapp ja resonants, meil on alati millestki rääkida, mind alati midagi huvitab tema juures. See paneb mind proovima. Kahtlustan, et minu vastu ta midagi sellist ei tunne, vähemalt veel. Miks muidu ta nii kaua ja uimaselt vastab. Mul ei jää vist muud üle, kui ise ka lihtsalt siis vahel tsillida koos, juua, olla avameelne, veeta lahedalt aega koos ja kui ta selle eelmise poldi oma peast välja saab, siis ehk on avatum minu vastupandamatutele võludele. Ometi ma tean, mida see vastassugupoole leigus tähendab - leigust, huvi puudust. Ja ma tean, mida siis kõige targem on teha - kaduda, mitte anda soojust sinna, kust vastu tuleb jahedust. Paraku ei käitu ma mõistuslikult, põgenen nende eest, kes saadavad mulle oma kätega korjatud metsmaasikatest tehtud moosipurgi, peal oma käega kirjutatud ilus luuletus; ning haaran kättesaamatu poole. Nuputan, kuidas leida tee nendeni, kelle jaoks ma olen parimal juhul lihtsalt tore inimene, aga kes ei tee minu suunas sammugi. Võtan ette võimatuid missioone, ihalen püüdmatut, et luhtuda ning seeläbi hoida ennast õnnetuna.
Ta tuli mu laua juurde, küsima, kas tahan teist õlle. Ütlesin, et ta räägiks muga juttu. Ta ütles, et tahaks küll, aga ta peab koristama, millega läheb veel tunnike. Olin nõus ootama. Tunni pärast, hämaras baaris, kus helendas vaid veinikülmkapp ja köögist kostis külmutuskastide surinat, oli õdus. Ta tegi päevast üle jäänud džinnist jääteega kokteilid ja võttis kaasa kaks vahuveini. Sukeldusime ootamatut jahedasse loomelinnakusse. Kunstmurul hakkas külm, samuti treppide peal. Tiksusime Argentiina pitsakohta, võtsime kahepeale pitsa ja valasime oma vahuveinid topsidesse. Ma ei mäleta, millest me rääkisime, aga jutt jooksis ja muga oli. Suhetest ikka. Ta ütles, et kolis oma kuti juurest ära sõbrannadega kokku, aga loodab, et saab asja ikka suhtest. Kuigi paar tundi ja jooki hiljem ta ei tahtnud enam tagasi minna. Et ka pitsakoht polnud palju soojem, siis läksime Kolme Lõvi, mis meenutab mulle alati saunaeesruumi, ka õhk seal on alati soe ja pisut nagu niiske, puitlaudis seintel ja nahkdiivanid. Jõime viinapitse vaheldumisi longerotega, liitusime kõrvallauaga, mis osutus meeldivaks liigutuseks. Nad olid purjus, aga optimistlikud, ei mingit ülbitsemist, puhas rõõmujoomine. M. tahtis minna J. poole, sest tal on temast kahju. J. ei ilmunud hommikul tööle ja perenaine ütles, et nüüd on temaga kõik. Pole veel ametlikult lahti lastud, aga ta on väga lähedal. M. ütles, et tal on J.-st kahju. Ma olen varemgi näinud neid J. päästjaid. On teatav tüüp ohvritest sõltlasi, kes vajavad enda kõrvale päästjad, need päästjad aitavad sõltlasel jätkata oma senist elustiili, tehes seega hoopis karuteene, toetades ja luues turvavõrku. Alles vaiba alt äratõmbamine võiks tuua suurema muutuse, kuid alati leidub neid häid inimesi, kes on valmis päästeoperatsioonile tõttama. Mulle juba tekkis kujutluspilt M.-i lapsepõlvest, kus ta oli oma ise, samuti alkohooliku, kaassõltlane, teda kuulates ja aidates. Sel hetkel seal Kolmes Lõvis ma ei teadnud, kuidas talle seda öelda. Kui palju ma peaksin ültema? J. jutt oli aga liiga arusaamatu ja M. otsustas, et sinna minna pole liiga hea mõte. Tulime siis minu poole, tõmbasime jälle diivani lahti, tegime uued joogid ja rohkem ma ei mäletagi. Ma ei mäleta, kumb meist enne ära vajus, aga ühel hetkel ärkasin ta kõrval, riided seljas ja pleed peal, vist äratuse peale.
M. oli tujutu, sest sõbrannadekoht, kus ta elab, seal oli mingi jama, mingi tüli juba tekkinud. Ja kuti juurde ta kindlasti ei tahtnud veel tagasi minna. Pakkusin, et ta võib minu korteris olla, kui tahab kuni ma lõuna-eestis olen. Ta ei tahtnud. Vist täis peaga jõudsime öösel jälle selleni, et ütlesin, kuidas ma teda keppida tahaksin. Ta ei saanud aru, miks, sest ta polevat ilus tüdruk. Ta polegi klassikaliselt, plakatlikult ilus, aga temas on omapära, mis mind oma erilisuses tõmbab, pole näinud kedagi teist, nagu tema. See, kuidas ta silmad lähevad millestki erutudes suureks. Tal on oma sarm, mis mind tõmbab ja ma tean, et nii nagu mina on ka tema oma elus palju sitta pidanud läbi elama ja see pole tema süü. Vähemalt mulle tundub, et meie vahel on klapp ja resonants, meil on alati millestki rääkida, mind alati midagi huvitab tema juures. See paneb mind proovima. Kahtlustan, et minu vastu ta midagi sellist ei tunne, vähemalt veel. Miks muidu ta nii kaua ja uimaselt vastab. Mul ei jää vist muud üle, kui ise ka lihtsalt siis vahel tsillida koos, juua, olla avameelne, veeta lahedalt aega koos ja kui ta selle eelmise poldi oma peast välja saab, siis ehk on avatum minu vastupandamatutele võludele. Ometi ma tean, mida see vastassugupoole leigus tähendab - leigust, huvi puudust. Ja ma tean, mida siis kõige targem on teha - kaduda, mitte anda soojust sinna, kust vastu tuleb jahedust. Paraku ei käitu ma mõistuslikult, põgenen nende eest, kes saadavad mulle oma kätega korjatud metsmaasikatest tehtud moosipurgi, peal oma käega kirjutatud ilus luuletus; ning haaran kättesaamatu poole. Nuputan, kuidas leida tee nendeni, kelle jaoks ma olen parimal juhul lihtsalt tore inimene, aga kes ei tee minu suunas sammugi. Võtan ette võimatuid missioone, ihalen püüdmatut, et luhtuda ning seeläbi hoida ennast õnnetuna.