Mu katsetused kirjutada jätkuvad nagu ka see suvi. Eile õhtul tõusis tuul, mis keerutas tolmu üles kõikjalt, kus seda vähegi leidus. Peale tuult tuli paduvihm. Napilt enne seda sain ratta balti jaama katuse alla lukustatud ja Burger Boxi terrassile koosolekule minna. Ma tean see on see vana mõttetu vingumine ilma üle, aga mis teha, see mõjutab. Peale vihma läks jahedamaks, inimtühi märg esmaspäeva suveõhtu, millesse oleks justkui sisse kirjutatud ebamugavus ja omajagu kõledust. G, kes üritas linnast taksot tellida mustamäele, sai seda teha seitsmeteistkümne euro eest. Ootas poolteist tundi kuni hind oli langenud seitsme peale.
Täna on päike jälle väljas ja kõik tundub korras olevat. Eile tegin lõpuks üle mitme nädala trenni, käisin sõbraga rattaga pikemalt tiirul, hea oli saada korra välja linnast. Avastasin, et Telliskivi kivises linnakus ei pruugi loodust täies ilus märgata. Kuulen, kuidas lennuk lendab üle, seda on jälle hakanud juhtuma, kaugeltki mitte endise, pandeemia-eelse sagedusega. Üleeile lõpetasin joomise, viskas üle. Eile oli hea olla. Nautisin kainust ja 40 km ratast oli hea vaheldus. Õhtul tuli ärevus nagu pidev kerge elektrilöök, mis ei lase keskenduda ja teeb olemise rahutuks. Kas tõesti alkohol aitab mul nende antidepressantidega hakkama saada? Kas nad ainult koos mõjuvad hästi? Olemine oli sitt minul ja G.-l, istusime rõdul, ta suitsetas, ma tegin ühe õlle. Peale seda hakkas kõht valutama ja see aitas teha otsust rohkem mitte juua. Võtsin pool rahustit ja lootsin magama jääda. Vaatasin Jordan Petersoni intervjuud, kus ta tütar vestles temaga rahustisõltuvusest ja meeleolu kiskus tõesti üsna... esmaspäevaseks. Und ei tulnudki, mäletan nagu oleks maganud väikeste uinakute kaupa, kella kolmest läks uni täiesti ära, kuulasin podcaste, kell sai neli, siis viis. Pöörasin muudkui külge. Tuba oli valge, panin silmaklapid ette. Olin poolunes ja kuulsin hääli, mis olid õudusfilmist - hammaste murdumise heli. Lisaks stseenid, olin nõmmel vanemate aias, vend lasi toakassid õue, aga kui pimenes, siis ta oli kadunud. Olin kasside pärast mures, lisaks kassidele oli ka üks part ja vist keegi veel. Proovisin neid tuppa viia, aga nad põgenesid eest. Isa, kes tegi parasjagu naabriga mingit ühist vaheseina kruntide vahele ei pööranud mulle tähelepanu. Tukastades sai kell üheksa, olin lõpuks nõus voodist välja ronima.
Nüüd joon kohvi, ringutan ja tunnen ennast küllaltki ebaõnnestununa siin kesksuvise mustamäe vahel. Panen tähele, kuidas enam mitte juues pole nagu ka nii suurt jututuju, pöördun vaikselt sissepoole, vaatan diivanil pikutades, kuidas puulehed vaikselt õõtsuvad ja ei arva eriti midagi. Suuri tundeid pole, erinevad tundmused, mis kõik viivad igatsuseni armastuse järele. Lähedus, samapalju, kui see on ebameeldiv, vajan seda. Hoian ennast sellest eemal nagu see oleks midagi mittelubatut - kust see idee on pärit?
Täna on laisk teisipäev, laisk on olla. Siiski, pean tegema portsu telefonikõnesid ja artikli kirjutama. Hakkan siis pihta, mida muud. Vahepeal võin ju joogat teha või siis jalutada. Ootan juba õhtuseid tantsutunde ja deiti.
Loen Tolstoi "Vereimejast" ja mõtlen, et oleks hea kirjutada ka midagi fantaasiarikkamat, kui lihtsalt oma elu ümberkirjutus.
Täna on päike jälle väljas ja kõik tundub korras olevat. Eile tegin lõpuks üle mitme nädala trenni, käisin sõbraga rattaga pikemalt tiirul, hea oli saada korra välja linnast. Avastasin, et Telliskivi kivises linnakus ei pruugi loodust täies ilus märgata. Kuulen, kuidas lennuk lendab üle, seda on jälle hakanud juhtuma, kaugeltki mitte endise, pandeemia-eelse sagedusega. Üleeile lõpetasin joomise, viskas üle. Eile oli hea olla. Nautisin kainust ja 40 km ratast oli hea vaheldus. Õhtul tuli ärevus nagu pidev kerge elektrilöök, mis ei lase keskenduda ja teeb olemise rahutuks. Kas tõesti alkohol aitab mul nende antidepressantidega hakkama saada? Kas nad ainult koos mõjuvad hästi? Olemine oli sitt minul ja G.-l, istusime rõdul, ta suitsetas, ma tegin ühe õlle. Peale seda hakkas kõht valutama ja see aitas teha otsust rohkem mitte juua. Võtsin pool rahustit ja lootsin magama jääda. Vaatasin Jordan Petersoni intervjuud, kus ta tütar vestles temaga rahustisõltuvusest ja meeleolu kiskus tõesti üsna... esmaspäevaseks. Und ei tulnudki, mäletan nagu oleks maganud väikeste uinakute kaupa, kella kolmest läks uni täiesti ära, kuulasin podcaste, kell sai neli, siis viis. Pöörasin muudkui külge. Tuba oli valge, panin silmaklapid ette. Olin poolunes ja kuulsin hääli, mis olid õudusfilmist - hammaste murdumise heli. Lisaks stseenid, olin nõmmel vanemate aias, vend lasi toakassid õue, aga kui pimenes, siis ta oli kadunud. Olin kasside pärast mures, lisaks kassidele oli ka üks part ja vist keegi veel. Proovisin neid tuppa viia, aga nad põgenesid eest. Isa, kes tegi parasjagu naabriga mingit ühist vaheseina kruntide vahele ei pööranud mulle tähelepanu. Tukastades sai kell üheksa, olin lõpuks nõus voodist välja ronima.
Nüüd joon kohvi, ringutan ja tunnen ennast küllaltki ebaõnnestununa siin kesksuvise mustamäe vahel. Panen tähele, kuidas enam mitte juues pole nagu ka nii suurt jututuju, pöördun vaikselt sissepoole, vaatan diivanil pikutades, kuidas puulehed vaikselt õõtsuvad ja ei arva eriti midagi. Suuri tundeid pole, erinevad tundmused, mis kõik viivad igatsuseni armastuse järele. Lähedus, samapalju, kui see on ebameeldiv, vajan seda. Hoian ennast sellest eemal nagu see oleks midagi mittelubatut - kust see idee on pärit?
Täna on laisk teisipäev, laisk on olla. Siiski, pean tegema portsu telefonikõnesid ja artikli kirjutama. Hakkan siis pihta, mida muud. Vahepeal võin ju joogat teha või siis jalutada. Ootan juba õhtuseid tantsutunde ja deiti.
Loen Tolstoi "Vereimejast" ja mõtlen, et oleks hea kirjutada ka midagi fantaasiarikkamat, kui lihtsalt oma elu ümberkirjutus.