G. kes leidis Tinderist selle rikka purjetaja, läks temaga mõned päevad tagasi Jurmalasse. Mehe 2019. aasta Range Roveri eriversiooniga. Otsekohene nagu G. on, helistas ta ühel hommikul, kui oli megakiimas, mehele ja ütles "me peame seksima." Nad sõitsid Jurmalasse. Enne seda G. kirjutas, kuidas ta kardab nii rämedalt, et mehel on väike. Pakkusin talle välja, et kui ikkagi selgub, et on normaalne, siis sosistab peale seksi: sul ei ole seda autot vaja. Või siis tõesti hirmude tõeks saamisel: nüüd ma mõistan, miks sul see auto on. G.-le omaselt algasid draamad juba teel. G. kardab kõige rohkem kontrollivat meest ja nii sõidab tal katus ära juba siis, kui mees hakkab ta päikseprillide klaase puhastama või muudmoodi hoolitsema. G. vastuolu on soovis leida mees ja võib-olla saada isegi laps, aga reaalsuses löövad ta alateadlikud draamad nii tugevalt välja, et ta ei lase endale kedagi ligi, vaid valitseb ise, jättes isegi vormiliselt suhtes olles mehe valemist välja. Nii nagu ta ema ja vanaema on teinud. 

Augustiööd, suvi ajab mul alati pea sassi, alles nüüd saan sellest aru. Tagasihoitud hullus on igasuvine teema. Ööd on soojad, aga juba enne kümmet on pime, see on okei, väga okei, vähemalt on soe. Tahaks möllata. Ma olin tööl ja hommikust saati oli haigeks jäämise tunne, väga nõrk oli olla, palavikuline, midagi ei tahtnud teha, aga tegevuseta oli samuti võimatu. Kehv enesetunne, mis teha. Paar tiimiliiget on saadetud juba tauditesti tegema. Siiani on neil muud tõved olnud. Aga isegi, kui mingi muu viirus üle võtteplatsi käiks, oleks korralik perse ikka majas. Me elame ikka väga õrnas maailmas, see, kas saame midagi teha või mitte, on rohkem noateral, kui varem minu eluajal. Muutlikud ja õrnad ajad, inimesed see-eest vihasemad kui kunagi varem. Veider on see maailm. Inimlik kontakt on väärtuslikum kui kunagi varem, haruldasem ja ilusam kui kunagi varem. Siiras, südamest tulev pilk. Inimlikkus on kõik, mida ma otsin. Ma ei tea, mida ma selle all mõtlen. Ikkagi siirust ja avatud süda. Sellest on puudus ja see lööb jalust maha, seda on mul, kui seda kohtan, isegi raske vastu võtta. Selleks peab minema spetsiaalsesse laagrisse või ringi, kus on turvaline lasta kardinatel langeda ja tulla mõneks ajaks tagasi maailma natuke teistsugusena. Kuni töö või elu teerull jälle üle sõidab ja ennast raamidesse mõtlen. Suurelt unistada tähendab minu jaoks olla igal hetkel võimalikult avatud. Aga ma ju ei taha, vahel tahan olla omaette ja vältida pilke, olla omas mullis. Kas see on halb? Pelgan, et need avanejad tahavad, et ma oleksin koguaeg siiras. Igatsen circlingut. Tahaks minna jälle sinna eheduseringi, vajan seda rohkem, kui kunagi varem. 

Ei tahtnud ka peale 12tunnist päeva koju tulla. Sõitsin suurde, kolme x-ga Maximasse. Võtsin korvi üle kümnekilose arbuusi ja kaks veini, ühe rosee, mis nüüd on otsakorral, teine vein on veel, aga pilt hakkab ka kotti vajuma. Võib-olla ei joo siis rohkem? Võtsin ka pool unekat. Korraks oli tunne päris hea. 

G. jõudis oma tripilt tagasi. Kleidis, kaunis oma nunnu väikse nina ja elavate silmadega. Jõime veini, läksin kiima. Ta rääkis oma sellest mehest, kellega neil ei õnnestunudki seksida. Tüüp oli ilmselgete katsete peale seda alustada tõmbunud tagasi. Kui G. oli hotellitoas ta kõrval pesus, vaatasid telekat, küsis mees, kas ta tahab t-särki selga. Eelmisel õhtul tegi G. pesushow, millele mees reageeris jahedalt. G. lõi mulle seda mustamäe köögis rääkides igasugu teooriaid, et kas ta pole oma eelmisest naisest üle saanud. No süütu ta igatahes pole. Soovitasin küsida. Purjus peaga mees helistab ja ütleb, et täiega tahab, aga reaalsetel romantilistel hetkedel põgeneb jäätist ostma vms. Vanus on 38. G. on pöördes. Kuuldes seda lugu hakkasin mõtlema, et äkki peaks isegi mitte huvi üles näitama ja võimalusel mitte keppima, tundub, et see ajab naised kõige rohkem pöördesse. See poleks ikkagi mina. Kui ma olen hunt ja kellestki huvitatud, siis ma tahan teha oma sammud, lõiked ja sööstud. 

Mulle tundus, et G. otsib minuga füüsilist kontakti. Ta etendas selle kutiga toimunud olukordi minu peal. Jõime veini. Ma olin lõpetanud pudeli roseed, kui ta tuli, tegime pudeli Pino gris’i. Ta oli flirtiv, minus tärkas fantaasia temaga armatsemisest. Nüüd seda välja öeldes tundun endale munn mees. Okei. H. kirjutas, et tal läheb varsti viimane buss ja kas ma ei tahagi oma võtmeid tagasi saada. Tahtsin, muidugi tahtsin. Kutsusin ta külla. Siis ütlesin ära, sest arvasin, et G,-ga läheb asjaks. Ta, H, küsis, kas ma mängin tema tunnetega. Vabandasin ette ja taha. Siis G. ütleski, et läheb magama ja kadus köögist, kus me olime istunud. Ma läksin hambaid pesema. Ta oli järsku külm. Kirjutasin jälle H.-le, vabandasin ette ja vabandasin taha. Ta jäi bussist maha ja küsis, kuidas ta saab mu juurde. Tellisin talle takso. Ta on teel, Hipodroomi juures, varsti jõuab. Mu aeg siin on loetud. Raske küll, aga varsti pean võtma naise, see tundub raske, aga on paljude unistus. Ma arvan, et ma ka kohe muutun. Loomaks, kes tahab tussi ja perset süüa, kui otsekoheselt väljenduda. ma olen seejuures purjus ja superväsinud. Ei teagi, mis sellest välja tuleb. Ideaalne loodusõnnetus, mis muud, seda ma oma elust korraldan.