Loen eelmist (eileöist) postitust ja natuke on piinlik. Alksi ja uneka segunedes muutub kirjutamine lihtsaks, tekst tundub hea, aga järgmine päev üle lugedes alles paljastub selle olemus, milleks on see, mis ta on, purjus inimese loba ja tahumata tungid. Kepp, purjusolek, soov suve tagasi saada, muretuse ülistus, vastutustunde puudumine. Selle tasakaalustamiseks otsustasin, et tahan kirjutada ka nüüd hommikul, kainena. Peas suriseb veel mõnus pohmell. Kell on juba üks päeval, aga olen vaevalt tunni voodist väljas olnud. Kõigepealt kümne ajal või nii ärgates oli ikka ebameeldiv peavalu, millele järgnes idee, et joomine on halb. Nüüd, kus pohmell taandumas, olen olukorraga üsna rahul.

Eile hommikul antud tauditest osutus negatiivseks ja saan täna jälle tööle minna. Tuleb kaks öövõtet. Juba igatsen tööle. Tundub, et ma ei oska enam oma vabadust hinnata. Mida see üldse tähendab? Vabad päevad... Paar tükki on hea, aga siis tahaks jälle minna. Tööle. Inimesi näha, suhelda. Need paar päeva haigena kulusid ära, hakkasin juba seda tööd vihkama. Nüüd on tagasi isu minna sinna vanglaterritooriumile ja vaadata, mis toimub. Aknast uhkab mõnusat värsket jahedat õhku. Hommikul sadas vihma ja nüüd on taevas süütult sinine nagu midagi poleks olnudki.

Tegin taas selle vea, et avasin uudisteportaali. Loen murelikke artikleid äridest, mis ei pruugi sügist üle elada. Ohus majandusest. Jah, see on reaalne, aga ehk oleks parem mitte lugeda? Hakkan vaid muretsema asjade pärast, mille üle muretsemine ei tee kellelegi head. Elan pigem oma väikses mullis, üksikisiku soovid, hirmud, minu väike maailm. Vananev korter, kus ma vahel tunnen ennast läbikukkununa, siis jälle üsna õdusalt. Kohe, kui selgus, et täna lähen tööle, loksus midagi paika, otsustatud. Üks mure vähem. Selle nädalaga on korras, paar ööd võtetel ja nädalavahetusel taastun. Pole vaja mõelda, mida teha ega unega võidelda. Huvitav, kuidas tööl on ka unehood, aga kodus vabal päeval on need pidurdamatud. Mitte et ma isegi väga magaks, aga lugema hakates vajun kohe uimaseks, ei suuda keskenduda, tahaks ainult pikutada ja podcasti kuulata. Peale väikest tukastust on väga raske jälle liikuma saada, on veel raskem, kui enne. Vist ikkagi need antidepressandid põhjustavad seda... Samas kuulen ümberringi inimestelt, kuidas neil on sama, vahet isegi pole, kas töötavad või mitte. On uimased päevad. Lepi magamise ja ebaefektiivsusega. Meenutan elu, mida olen näinud Aasias, kuidas nad oskavad rahulikult võtta.

Kuidas lõpetada? Tahaks punkti panna. Kuidagi efektselt. Lõpetavalt. Aga ei leia seda praegu. Kõik oleks nagu pooleli. OpenOffice’is, kus seda kirjutan on leht alles poole peal. Ma ei taha ka venitatud teksti. Et saada leht täis. Mis ma siis teen? Karjun appi. Viimased päevad, just haigena jäi pähe keerlema mõte, kuidas meid kõiki kepitakse perse. Ei suutnud välja mõelda inimest, keda ei kepitaks. Töötajana kepib tööandja perse. Isegi, kui see on justkui meeldiv, siis sa ikkagi lähed sinna kohale, saad oma palga ja vastutasuks teed, mida tema tahab. Kuidas on lood ettevõtjatega? Neid kepivad kas töötajad või siis olud, näiteks majanduskriis, koroona kepib neid perse. Eile käisin "Tenetit" vaatamas. Kuigi sisu jäi ootuspäraselt segaseks, siis üsna filmi lõpul jõudis John David Washingtoni tegelasele kohale, kuidas tedagi on perse kepitud. Ole, kes sa oled, vahel mulle tundub, meid kõiki kepitakse perse.

Usun, et sügisest jääb joomist vähemaks. Ei kujuta ette ennast kodus köögis iga õhtu alksi timmimas. Joomine algas, sest oli suve algus ja väljas oli tore, õu muutus mu koduks ja mänguplatsiks. Peas plaanin matka. Kui see projekt lõpeb ja kohe uut tööd ei tule, siis lähen matkama. On mingi tegevus ja värki. Kääriku kutsub miskipärast. Lõuna-Eesti.