Ma olen purjus ja mul on tunne nagu ma oleksin Hawaiil, suvetunne. Enne tulime kinost ja 14-kraadine suvelõpp oli jälk, mu kiilaspea külmetas.

Suvelõpp jõudis kuidagi teravalt kohale. Kui suvel sõitsin rattaga, olin Telliskivis, sõitsin kell kolm öösel koju, võib-olla oli jahe, aga siiski hea. Nüüd oleks nagu kodused tripid kohale jõudnud. Korter, mis on harjumatu oma seintega. Sõbrad käisid külas. Juba on õu nagu mingi külmem koht. Kuhu minna korraks suitsu tegema.

Suvel on linn mu paradiis, mu mänguväljak. Talvel lähen Bailasse, kus turvad vaatavad kõigepealt, kas lasta mind sisse. Okei, saan sisse. Sealt edasi olen nende silma all kuni märkamatult saab kell viis ja nad paluvad lahkuda, nende liivakast. Telliskivis viskasin suvel, mitte et ma tahaksin kõvatada, šampa pudeleid puruks, hüppasin pinksilaudadele - kõva! - ja keegi ei saanud mind kätte. Olin vaba vandaal. Talv aga toob oma reeglid, vajaduse minna sooja, Studiosse vms. Ja see on räme väljavaade. Klubi nende kutsumata külalistega ja turvadega, keda ma ei tunne, kes ei pigista silma kinni. Ma armastan suve ja neid spontaanseid pidusid. Tunnet, kus sa võid jääda ööseks õue ja midagi ei juhtuks. Aga ikka taarud kuhugipoole, kui juba läheb valgeks ja linnud panevad hullu. See oled sina. Ja see on su suvi. See on pidu ja trippimine. See on suveöö sügavus, millest on raske loobuda. Reisime kuhugi? Seksime?