Tulin sealt vanglast tagasi. Vaatasin neid tüdrukuid nii nagu ikka. Kannatasime koos. Tekkis mingi kannatuse süžee, rollid. Mina kui võitleja, vastupidaja. Istuja, täna pidingi enamuse päevast istuma, istusin oma aega. Ikkagi on seda toredam teha inimeste keskel. Nokkida, aga seal on veel teisigi, kes seda märkavad ja kellega on tore. Sellel kohal, Rummu vanglal, on ajalugu, neid ridu kirjutades tunnen laineid, mis ujutavad seda kohta ja neid lugusid, nüüd aastaid hiljem. Töö on töö. Varemgi nii olnud, aga ma töötan kainelt, ma olen praegu haige.

Kohe, kui ma koju jõudsin, isegi enne seda, Maximas, tahtsin vaatamata oma teisele kainele päevale võtta mingi veini või midagi. Seda veini, mida ma tahtsin polnud, oli Somersbyd, pirnisiidrit liitrises pudelis, kodus teadsin seisvat Mõrnajat, millega siidrit vajadusel kangestada. Nii ta läks. Esimene koks, kus segasin siidrisse pitsi viina jäi kuidagi lahjaks. Selle lõppedes võtsin pitsi viina ja jõin leiget siidrit peale. Nii ma kuidagi vaheldasin neid siidrilonkse ja viinapitse, siider lõppes varem. Nüüd on viin, mida siin kodus niimoodi puhtalt ei oskagi kohe võtta. Ei tea, kas on heagi.

Esimese hooga oli hea tulla üksinda koju. Sellisena nagu olen. Nüüd olen voodis, purjus, ja ei oska suunata seda energiat kuhugi nagu Kuutseka osav slaalomivend aga kehv suhtleja. Ka mina kaotan lahinguid. Mis veel? Vastu tahtmist tehtud sõidud, siiski sooritatud tööülesanded. Üks hea lõpupidu peab tulema.

Homme on Teneti esikas. Ma ei tea, kas ma veel lähen. Kurk veidi valutab, äkki see on halb toon. Lähen maskiga? Parem. Kas koroonavalvurid on kohal? Ei tea. Kui ei ole tore üritus, siis tuleb nädalavahetusel Bailasse minna, äkki seal on vana hea puus-puusa vastas hõõrumine. Nädal tuleb pikk. Õnneks me koos elame kõik üle. Kärbes märatseb toas. Need kaks me siin olemegi.