Ta on hipitüdruk, talle meeldib mugavus, aga saab ka ilma hakkama, võib magada igalpool. Ta on elanud Tenerifel koopas, kuhu viis järsk kiviklibune tee, mis oli täis kaktuseid, valesti astumine võis lõppeda okastega naha all. Öösel kaktusesse kukkumine võiski lõppeda sinna jäämisega, sest liiga valus on liigutada, kui okkad juba sinusse on tunginud.

Nüüd on tal Tabasalus väike korter, kust paistab meri ja päikeseloojangud. Ta on tagasi mugavuses ja otsib tööd. Ta meeldib mulle, on ilus. Ühtegi aga pole. See toob eriti kiiresti palli minu platsile - mida mina tahan? Kas ma olen valmis ta välja valima paljude seast? Või jään kindlaks oma vabaduseideaalile, kus saan olla egoistlik ja kurb. Või siis proovin, pingutan paarisuhte nimel? Kas ma olen hea mees või halb?

Lõin käelaba vastu lauanurka ja nüüd mingi luu valutab sealt. Uni hakkab tulema. Võtsin unekaid, joon teist õlle. Üleval olemine läheb raskeks. Koos sellega ähmastub fookus. Aina arusaamatum, kuidas sõnu moodustada. Sõnad kirjutatuna on alati kuidagi konkreetsed, midagi kivisse raiutut, midagi, millest kinni hakata. Isegi, kui mõte jääb ebaselgeks, siis see on ebaselgus, mis seal on. Liiga väsinud, et kiimas olla. Nägin oma uut tantsu, urban kizombat, seda võiks järgmisena õppima hakata. Täna tulin festivalilt, lisaks eelmise nädala pikkadele võttepäevadele sain nüüd kaks päeva tantsida, jalad on väga väsinud. On aeg uinuda, kuigi ega ei tahagi minna, tuiaks veel. Aga siiski, luban ennast ära. Ei oska puhata, ei väiksel, ööune, skaalal ega ka pikemates ühikutes. Ainult teeks, lootes tunda kuidagi kasulikuna ennast. Ma ei tea, tähed sõidavad, aeg kustuda. Aitäh.