Märkan endas soovi taas ületöötada, raha teenida ja mitte millegi pärast muretseda. Töö lõks, mille varjuküljed löövad tugevalt välja alles terviseprobleemide korral. Kuklas montaažitähtaeg, tuim töö, mahukam, kui arvasin. Nädala lõpuni veel lõikamist. Lisaks kõik muu. Ei tahaks õhtuseid tantsutunde ära jätta. Õnnestus ka eile kaine olla. Täna siis oleks kolmas päev. Mis ma mõtlen? Okei, olen siis täna ka kaine. Eile õhtul tuli pahurus, turris olek. Ei teagi kust või mis. Antidepressantide ajal seda polnud, nüüd tuli tagasi. See, kus ma lihtsalt olen tujust ära, kõik ärritab, kõik on valesti. Tuleb meelde küll, enamasti oli seda just õhtuti, sellepärast olingi hommikuinimene. Peale ööund on haruharva see madal meeleolu säilinud. Hommikul on jälle optimism ja soov tegutseda, ka rahu. Olin siis turris, eriti häiris mind veel see, et H. pidi mind sellisena nägema. See oli üks suurimaid antidepressantide plusse, et selliseid seletamatuid meeleolukõikumisi polnud. Seda joont nende juures igatsen, kuigi H. ütles peale seda, kui mul emotsioonid tagasi tulid, et nüüd ma olen jälle päris inimene. AD kuuri ajal nägi ta mind väga tõsisena. Ma ise nii ei tundnud, aga võib-olla siis oli nii, olin tööhobune. Kainelt kalkuleeriv, läbi elu rühkiv, ilma värvide ja kõverateta. Tahtsin võtta rahustit, aga H. oli elutoas, mille sahtlis ma neid hoian. Ei tahtnud tema ees võtta. Ühel hetkel meenus, et D. andis hiljuti mõned tabletid Bromazepami, mis olid köögisahtlis, võtsin sisse ja peaaegu kohe hakkas juba parem. Teadsin, et mul läheb kergemaks. Ja läks. Lõin veidi korda oma töötoas ning hakkasime siis Rannamaja vaatama. Neid tegelasi kui võimalikke karakteritüüpe on iseenesest huvitav näha, aga õppides psühholoogiat ja teraapiat ning kuuldes inimeste väga isiklikke lugusid, siis see jääb liiga pinnapealseks. Teinekord muidugi tahaks nendest lapsepõlve valusatest lugudest tulla kergesse olemisse.

Öösel peale seksi, kui H. läks pesema, tõusin voodist, panin rahuliku muusika mängima ja hakkasin vaikselt venitama. Tegin pimedas toas rahulikku venitavat joogat. Ilmselt see oli ka rahustist, aga väga mõnus tasakaal tuli olemisse, mis kasvas rahutundeks.

Eile pärastlõunal käisime jalutamas. Läbi Rahumäe Nõmmele ja tagasi alla Mustamäele. Päris mõnus, aga umbes poole peal tundsin, kuidas ma ei jaksa. Kuidas pea käib ringi ja jõudu pole. Ma ei tea, kust see nõrkus tuleb või miks ta on. Koju jõudes tegin viieminutilise uinaku, et siis juba online koolitusega alustada, mis toimub läbi videokõne. Et teema oli põnev, siis püsisin ärkvel. Võib-olla on see siis loomulik looduserütm, et olen oktoobris väsinum, kui suvel? Võib-olla on mingi põletik kehas? Võib-olla vajangi puhkust? Ma ei tea. Tahaks näha, et kui ma nüüd alkoholi ära jätan mõneks ajaks, kas siis tuleb reipust juurde? Kuidas ma jooksen kümnekilomeetriseid ringe, kui ma ei jõua isegi tund aega jalutada, ilma et tohutut väsimust tekiks? Vaikne sörk tundub ka rahustite asemel hea tegevus. Aitab tekitada loomulikku heaolutunnet.

Sügise süvenedes märkan vähenenud soovi väljas käia, just seltskonnas, baarides. Kui see monteerimise töö tehtud saab, siis võib küll ühe džinntooniku vast võtta. Rohkem praegu polegi nagu midagi. Natuke kahetsen, et selle koreograafia õppimisega alustasin. Mulle ei istu ikka mingi tantsukava õppimine. Pigem käiks tundides ja pidudel lõbutsemas, nautimas tantsu. Kava ei ole nauding. Aga kuidas ma ütlen oma partnerile, et ma ei taha enam? Sean tema esikohale? Ta võib pettuda, jah, aga mida ma piinan ennast? Saan niigi käia mitu korda nädalas tundides. Samas raha on makstud... Siis ikka tuleb vist käia, tuleb õppida. Kui liigutused on peas, läheb kergemaks.

Panen tatra keema ja hakkan tööle. H. on mitmendat päeva minu pool. Veedame koos aega, argipäeva. See on mõnus, aga omad hirmud on ka. Kas meil on piisavalt ühist? Ta on palju telefonis, otsib tööd. Igatseb sõpru, kes Lõuna-Euroopas. Kas meil on millestki rääkida ka tulevikus? Mind huvitavad raamatud, filmid, ideed, teda taimed. Mind köidavad taimed samuti. Olen ammu tahtnud õppida eristama puid ja lilli. Jah, kardan, et meil läheb igavaks. Kardan kõige rohkem igavat suhet, kus pole üksteisega millestki rääkida, koosolemine muutub kannatuseks ning tekib vältimine. Kuidas siis hoida suhet elavana? Seda on raske öelda, aga mulle on kuidagi talumatu suhtes olla. Tahaksin näha tihti, et hoida ühendust, püsida selles. Teisalt tundub mõistlik jätta vahesid sisse, teha mõned päevad omi asju, et siis jälle kokku saada. Ma ei tea, kumb on parem plaan. Või kas üldse on plaani vaja? Kas lasta olla nii nagu on või siis pingutada, teadlikult tegutseda?