Näen, kuidas vanaemal tuleb dementsus peale. Lähme täna notarisse. Vanaisa helistas tund aega enne kokkulepitud aega. Arvasin, et nad on juba eksikombel maja ees kohal. Õnneks mitte, tahtsid kokku leppida, kas ikka poolest tunnist piisab linna sõiduks, kas ikka tean, kuhu parkida, kuhu minna. Millegipärast küsis ta ka venna isikukoodi, tundub, et ta, 84-aastane, on mõne salaplaani välja mõelnud, millest keegi ei tohi teada, sest see võiks selle ära rikkuda.

Eile õhtul istusin taas kaks tundi Zoomis grupiteraapias. Kõigi räägitu puudutas mind kuidagipidi ikka. Ebapiisavustunne. Siis, seanssi ajal ei saanud hästi aru, kuidas see mind mõjutab, aga pärast, kui H. tuli külla, siis hakkasin märkama. Ta sai tööd ühes tai söögikohas, oli õnnelik. Läksin poodi ja tõin pudeli Pinot gris’i, vaatasime Boratit. Kui valasin talle veini ja ta tänas, siis märkasin, et mul on raske seda vastu võtta. Tekkis kohmetuse ja kinnikiilumise hetk. Peale filmi rääkisime sellest. Siis tuli meelde tänane notar, kus korter kirjutatakse minu nimele. Vanavanemad kingivad mulle ja vendadele korteri. Leidsin endas ebapiisavustunde - ma pole ju seda väärt. Sain natuke nutta ja nüüd vist on hästi. Ma ei tea, kuidas seda tänu neile avaldada. Ütlen aitäh? Võiks ju kuhugi istuma minna? Pigem nii jah, kodus ei tahaks. Pigem kuhugi kohvikusse.

Märkan endas soovi sellest olukorrast ennast välja tõmmata, vaadata seda kui filmi, kus ma olen kõigest üks väljamõeldud tegelane, mitte võtta nii tõsiselt. Sest midagi tõsist siin ju polegi. Lihtsalt ühed elud, üks ehitis ja emotsionaalne laeng tsüklonina selle kohal, mis varem või hiljem edasi liigub.