Nagu oleksin paksust talveunest ärganud. Selg on kange, silmad püsivad vaevu lahti, tahaks tagasi pikali visata. Magasin vist mitu päeva, ei mäleta midagi. Hakkasin reedel jooma, laupäeval jätkasin, enne magamaminekut tellis H. takso, et koju minna. Minuga ei olevat võimalik enam rääkida. Kui ta vetsus käis, katkestasin takso ära. Sain hetk hiljem aru, et see polnud vahva vemp, vaid nõmedus ning tellisin oma telefoniga uue. Ta läks ja ma läksin Tinderit kammides magama.

Hommikul silmi avades ja avastades, et olen üksi, oli õõnes tunne. Kurbus. Olin midagi valesti teinud. Võtsin vist päris suure koguse rahusteid. Päeva peale hakkas veidi parem. Jõin õlut, käisin millalgi poes. Proovisin kuulata podcasti, jäin diivanile magama ja magasin kuni õhtuni välja, misjärel kolisin magamistuppa, kus magasin kuni hommikuni. Võiks arvata, et nüüd, esmaspäeva hommikul olen puhanud, aga ei. Kangus, unisus, ülemagamine. Aga siiski hea, tahtsin puhata, sain. Isegi kohv, tavapärane mokakannuga pliidil keedetud kange kohv ei too sellest unisest pilvest välja. Taevas akna taga on hall, kollased lehed värisevad okste küljes. Sügis.

Kuidagi vist tuleb see päev käima saada, kuidagi ehk läheb ise. H.-ga pole suhelnud peale ta dramaatilist lahkumist. Eile ta helistas, kui ma magasin. Märkan endas jonni, ei tahakski enam kunagi temaga suhelda. Võtan tagasi oma harjumuspärase üksinduse, kus ei pea kellegagi arvestama. Isoleerin end siia korterisse. Solvunud ja häbistatud - minu juurest ei kõnnita minema. Ja kui lähed, siis ära tagasi tule. Midagi sellist.

Peaks vist väheke joogat tegema, saaks keha lahtisemaks. Praegu on küll väga kange olla. Nii sündigu. Ja siis hommikusöök. Kõlab nagu plaan. Kuidas oleks, kui teeks alkovaba kuu? Käiks jooksmas ja... Oleks kergem. Jah, jooga on praegu vajalik ja võib-olla ka väike meditatsioon. Tänane päev enne ei alga. Õhtul tantsuproov, sinna on veel kõvasti aega, aga ikka juba natuke muretsen, mõtlen. Unenägu ja ärkvelolek on mälus segamini. Ma ei saa aru, kuhu viimased kaks päeva kadusid. Unerohtu oleks juurde vaja. Mõned veel on. Laupäeva hommikul peale oksendamist võtsin pool ja õnnestus mitmeks tunniks suikuda, pärast seda oli kõik korras, pohmell ja iiveldus läinud.

Pool tühja lehekülge vaatab veel vastu ja tundub hirmuäratav nagu kuristikul seismine. Nagu mul, väiksel inimesel poleks võimalik seda täita. Õues peaks ka kindlasti minema. Kasvõi väiksele rattatiirule, traditsiooniliselt nõmme ringile. Tuulutama. Muud polegi praegu.

Jälle uni, kus kõik oli katki, kuid õnneks ei ärganud halva tundega. Olid akna taga suured koerad, iiri setterid, keda ma ei salli. Ei mäletagi täpselt, aga ka toas oli kõik valesti. Kaerahelbepuder? Saaks kaerapiima ära kasutada, enne, kui see pahaks läheb. Tatrale vaheldus, kuigi seda tahaks ka alati. Mu menüüs on viimased pool aastat toortatrapuder. Pea iga päev. Ja mingit tüdimust pole tekkinud. Soodne ja hea. Kõrvale võib aeg-ajalt smuutisid teha, et vitamiine saada. Ise olen rahul.

Laupäeval õnnestus Miniga sõita, Citybee oma. Väga meeldis, kogu sisustus, nupud. Jalgratas peale ei mahu, aga mis sellest. Ja võimas oli ta ka. Läks edasi, mugav juhtida, automaatkast. Natuke kallis ainult. Alla poole tunnine sõit seitse eurot. Taksoga samas hinnaklassis, kui mitte rohkemgi. Aga taksot ma ei eelistaks. Nendes haiseb tihtipeale või on lõhnakuusk, mis ajab südame pahaks. Lisaks mängib ebameeldiv raadiomuusika või on juhtimisvõtted liiga äkilised. Rendiauto on rohkem oma. Nagu sõidaks enda autoga, taksos sellis muljet ei saa tekkida.

Hakkan Prousti lugema, "Taasleitud aega". Annan teada, kuidas sellega läheb. Natuke kriibib, kui mõtlen, palju raha läks reedel väljas käies. Pea sada. Selle eest saanuks juba... Pigem ei mõtle nii, pole mõtet.

Praegu märkan, et veidi kass on veel peal. Kraapisin vist laupäeval ka veel natuke kristallitükist. Kui ikka kaks päeva juua, siis võtab ka kainenemine aega. Hea küll, jooga on nüüd parim, mida teha. Rahulik äratus. Ja siis hommikusöök. Nii sündigu.

Aitäh sulle :)