No vaata, eile, kui ma öösel kuskil youtubei augus kella ühe ajal ujusin, kuulsin ühtäkki esikus kerget krabinat, nagu rott maamajas, veendunud turvalisuses, peale inimeste magamajäämist tegutsema hakkab. Aga siin, mustamäel? Kes see saab olla, siin pole ju kedagi. Vaikne sahmerdamine jätkus, ma liikumatult, kõrvad kikkis, heli asukoht oli ebamäärane, tuli see ikka esikust? Kuni ühtäkki käis hele laks nagu püstolist. Jäin kuulama, kas H, kes juba magas, kuulis ka. Ei midagi, kõik oli vaikne. Jõudsin juba fantaseerida, kuidas H. arvab, et ma lasin ennast maha. Jah, see ma olen, meister dramaatiliste, enamasti kõige hullemate stsenaariumite välja mõtlemises.

Seisin esikus, kust kohast võib selline pauk tulla, küsisin endalt. Kas seljakotti jäi mingi toidukaup, mis soojaga paisus ja plahvatas? Lõpuks läks mõtte jalgrattale. Esikumm - täis. Tagumine, tühi! Pole varem sellist asja näinud, aga jep, see oli rattakumm, mis pauguga lõhki läks. Kumm oli siledaks kulunud ja nüüd ta siis otsad andis. Mäletan, et eelmised väliskummid sõitsin samuti väga siledaks, katki nad ei läinud, hakkasid hoopis külgedelt murenema ja otsustasin koos ratastega välja vahetada. Poleks arvanud, et rehv niimoodi paigal seistes lõhkeda saab. Hea muidugi, et mitte sõidu ajal, kuskil Muraste taga metsatukas. Keskelt, keset siledaks kulunud kohta lõhki. Ja vähe sellest, ka sisekummist oli nagu tükk välja lennanud. Sellise kujuga auk nagu aknasse jääb, kui sellest kivi läbi visata.

Täna siis hakkasin tegelema. Pahane, sest ei saanud minna oma rattatiirule, pidin guugeldama, tegelema, käed õlised. Sain ratta alt ära, mitu tundi läks uue toomisele. Nüüd, õhtuks, on uus ratas all. Kui tegelesin, siis olin vihane, oleks tahtnud röökida, midagi segi peksta. Kõige hullem on see, et tuli meelde isa, kes alati millegi kallal nokitsedes, või noh, mitte alati, aga enamasti, oli torssis. Pahur, napisõnaline, ei kannatanud segamist. Kui midagi küsisid, siis nähvas. Vihane nagu siga. Ei, isegi siga pole nii vihane. Kui üldse. Igatahes, tundsin endas ära oma isa ja see ei meeldinud mulle. Tahaks olla selline tsill nokitseja, kes samal ajal tajub elu lühidust, elu mõttetust ja seda, et pole põhjust võtta asju liiga tõsiselt, pigem huumoriga. Aga ei, ma olin vihane ja rappisin uut väliskummi peale, tahtes asjaga juba ühelepoole saada. Sain selle uue kummi seitsmeteistkümne euroga. Korra isegi käis mõte läbi, et olen ju selle väikse protsendi maailma elanike hulgas, kes saab minna kodust kahe kilomeetri kaugusele poodi ja osta muretult uue rehvi ja selle vähem kui tunniga alla vahetada. Aga ei, ma olin pahane, sest mu päevaplaan jooksis rappa, ma ei saanud oma kulgemist kollaste lehtede vahel udusel rannikul. Igatsus ilu järele ja sellest justkui ilma jäämine.

Tänane ärkamine oli ilus. Ma ei tea, kas tänu unerohule, kuid ma magasin sügavalt ja hästi, nägin tohutult unenägusid. H. ärkas juba enne mind ja mulle meeldis vahelduseks nii. Ma pöörasin külge ja teadsin, et mind ei oota kohustused. Ta sättis, tegi kohvi, toimetas. See oli meeldiv taust mu ajutistele ärkeveletulekutele, kodune ja turvaline.

Kõigepealt nägin kasse. Olen kuskil toas, laua taga, lambi valgel. Korraga hakkan kuhugi minema, aga seitse väikest kassi on mu külge küüntega kinni jäänud ja ma ei saa neist lahti, nagu takjad. Tõusen ärkvele, ütlen H.-le, kes oli õnneks sügavas unes: jälle need kassid. Hetk hiljem saan aru, et sellest pole mõtet keset ööd rääkida ja jään uuesti magama.

Uus uni. Olen isa ja vendadega kuskil linnas, võib-olla Paldiskis, eemal patrullib politseibuss. Korraga on nad meie juures ja asuvad läbi otsima. Kõigilt peale minu leitakse narkootikume. Mul on kaasas, tean juba, et jään vahele, aga lõpuks minuni ei jõuta. Peidan osa kuhugi aluspükste vahele.

Seejärel olen ööbussiga jõudnud Tallinnasse, kus toimub mingi stand-up üritus, pikutan veel voodis, teised on bussist välja läinud. Korraga tunnen midagi kleepuvat varvaste vahel, tõmban soki jalast ja seal on gripist välja vajunud ja sulanud mdma kristallid. Korjan jäägid kokku ja topin tagasi kotti.

Sain sünnipäevaks, see nüüd pole enam uni, kingituseks laternamatka. Sõber S, kes selle kinkis tuleb mulle kohe järgi, et kuhugi Piritale sõita, seejärel ootab seitse kilomeetrit matka. Olen täna jooksnud ja nüüd kaks õlut joonud. Ei viitsiks üldse kõndida, aga eks paistab. Hommikul, kui ta helistas ja ütles, et täna toimub, olin pahane. Vastumeelne on mingi grupiga kuskil matkata. Samahästi võiks jooma hakata. Kuradi piknik. Mulle ei tohi kinkida midagi, kus ma midagi tegema pean, sajatan endamisi. Teine sõber, ka S, kinkis sokid, hallivärvi, seened peal, väga hea kink. Nüüd on vastumeelsus natuke lahtunud. Kui matk, siis matk. Eks näis. Midagi teistsugust. Bachataga algus oli samuti väga vastumeelne. K, mu tollane tüdruk, kutsus korduvalt. Vihkasin seda ideed. Nüüd ei suuda lõpetada. Pigem on praeguses suhtes probleemiks see, et ma olen koguaeg tantsutundides. Eile oli tunne, et ma ei taha suhtes olla. Tahaks olla nagu sealt "Pauline at the beach" filmist Henri, kes ei lootnud enam armastusele, vaid kasutas lihtsalt võimalusi, mis talle ette sattusid, ilma millelegi lootmata, ilma unistamata. Tahaks H-st vähem hoolida, võtta vabamalt, siis vist poleks suhtes temaga jälle midagi erilist, lihtsalt üks casual tüdruk, lebotsikk, nagu S. ütleks.